Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Presidendi abikaasale ei ole Põhiseaduses ühtegi rolli antud. Teda mainitakse vist ainult presidentide ametihüvede seadusega seoses, kus pärast ametiaja lõppu tagatakse ka temale mõnus äraelamine, et ta ometigi ei peaks langema tavapärase töötaja tasemele. Nagu omamoodi aristokraatia, kellele makstakse lihtsalt olemasolu eest. Töö tegemiseks on nad liiga ilusad, haritud või head.

29. augusti presidendi valimiste kampaania väike vahepala oli eile ETV uudistes, kus väidetavalt mahetoidu tootjad olid kogunenud Ärma talus ja kuulasid seal siis Toomase ja Evelini juttu. Seal oli näha ka põllumajandusministrit ja kõrgeid riigiametnikke, kes selle valdkonnaga tegelevad. See oli üks erilisemaid seminari korraldamise kohti, mida ma siiani olen näinud. Ilmselt hakataksegi nüüd igas kuus korraldama 1 taoline üritus, et selle toimumise kuludest finantseerida seal talus tegutsevad majutusasutust. Sellisel juhul oleks asi eetilisem kui Toomas Hendrik Ilvese poolt talus majutusteenuse eest maksmine.

Evelin osaleb arutlejate ringis, majandusministri kõrval ja vasakul seisab Toomas. Kaader ETV

.

evelin presidendi abikaasa

.

presidendi abikaasa imelik kleit

Lõpetuseks pean ikka imestama selle kleidi üle, millel tunduvad ka taskud olevat. Igatahes on see kleit liiga pikk taolise lõhiku jaoks. Või vähemalt on selline minu arvamus.

Mõeldes Eesti praeguse majandusliku olukorra üle ja miks me üldse selleni jõudsime, tuli mulle pähe, et meie otsuste tegijad on oma hariduse omandanud aastakümneid tagasi. Kõik meie erakondade esimehed ja ministrid läbisid haridustee ENSV koolides või lõpetas parimal juhul isesesvuse taastamise algusaegadel. Isegi siis said nad ilmselt varasemast jäänud õppejõudude poolt neid samu teadmisi, mida jagati 5 aastat tagasi. Muidugi on inimene ära unustanud suure osa neist teadmistest, mida ta viimased 5 aastat pole vajanud aga ometigi pole ära unustatud teadmised või hoopis teise valdkonna eriala teadmised need, millele saaks ehitada poliitiliselt põhjendatud otsuseid.

Ma arvan, et see ongi põhjus, miks 2009. aastal elas iga 5 inimene siin vaesuses. Seejuures meie endiga võrreldes. Kui võtaksime Euroopa Liidu keskmise vaesuse, siis see oleks muidugi märgatavalt suurem. Äkki isegi 1/3 või lausa pool, ma ei tea seda ja ei hakka siinkohal ka otsima.

Muidugi saab seniseid teadmisi uuendada ja täiendada aga kas neil on selleks aega pingeliste tööpäevade kõrvalt? Ma arvan, et meie praegused poliitilised ja majanduslikud liidrid on oma erialadel sama hästi kui iseõppinud. Sellest räägib näiteks tänane delfi arvamus, mille järgi Toomas Hendrik Ilves on samavõrd ekspert kui politoloogia kursuse materjale valikuliselt lugenu, kes pole isegi tänapäevase bakalaureuse teadmistega (erialalt õppis ta psühholoogiks).

Mis toob meid tagasi selle algse probleemi juurde, et kuidas rakendada viimased teaduslikud põhimõtted ja mudelid riigi juhtimisse ning mitte takerduda aastakümnete taguse hariduse kammitsatesse. Ma arvan, et see probleem ongi lahendamatu ja parim, mida saame teha, on oodata põlvkondade vahetumist. Kuni jõuavad otsuste tegemiseni ka need, kes on selle eriala läbinud. Muidugi jääb võimalus, et selleks ajaks on ka nende õpitu vananenud või nad sellest suure osa ära unustanud aga kindlasti ei saaks me minna äsja ülikooli lõpetanutele otsustusõiguse andmisele. Ma ise oleksin selle kohta ilmselt 8-9 aastat tagasi teisiti arvanud aga olen lihtsalt vaheapeal targemaks ja vanemaks saanud ning mõistnud, et teooria ja praktika ühildamiseks ongi vaja elukogemuseks nimetatavat asja.

Üks võimalik lahendus erinevate hariduse põlvkondade probleemi vastu oleks näiteks noorte nõunike palkamine aga see pole ka ilmselt täiuslik lahendus. Ilmselt peaks THI oma lähikonda palkama mõne rahvusvaheliste suhete bakalaureuse, kes on selle omandanud viimase 10 aasta jooksul ja oskaks talle ka muid ideid jagada, mis laseks teda eksperdiks pidada ka politoloogidel ning mitte ainult teisi erialasid õppinutel.

Poliitikud ja joodikud on sarnased. Nad valetavad ükskõik mida, et saada tagasi valitud või veel 1 pudel. See teisipäevane USA senati hääletus 74:26 võlalae tõstmise poolt oli just selline joodikute otsus. Meil on kõigil halb olla ja pohmell teeb haiget aga võtame ikka veel ühe pudeli, äkki hakkab kergem ja selline tunne kestab siis kuni 2014. aastani.

Järgmised 3 aastat toimub 2,1 triljonit eest võlgu elamine. Kui 2008. aastal oli võlgu 10 triljonit, siis praeguseks on neid 4300 miljardit rohkem (juba maikuu keskel jõuti 14,3 triljoni dollarini).  Viimase kolme aastaga on juurde tulnud umbes 741 Eesti Vabariigi eelmise aasta eelarve kulud. Järgmisele presidendile jäetakse veelgi kergitatud võlakoorem, mille tagasi maksmine hakkab ilmselgelt võimatu olema, sest töökohti ei looda nii palju, et need alandaksid töötust, tarbijate kulutused on sisuliselt nullis (kasv null koma millegagi), 14 miljonit töötut on tarbimisest väljas ja majandus kasvab vaevalt või siis natuke üle protsendi (üks hiljutine sissekanne siin blogis).

Kõigi teiste riikide majanduskriisidele on järgnenud mõru ravim – eelarve kägistamine ehk kulude kärpimine. Ameerika Ühendriigid lükkasid selle 10 aastase perioodi peale. Miks nüüd IMF ei saada oma missiooni riiki ega nõua ranget eelarvepoliitikat, kasvõi defitsiidi säilitamist kui nad ei suuda praegu midagi kärpida. Huvitav küll miks nad loodavad majanduse seisundi paranemist lähemas tulevikus kui minu arvates on majanduse väljavaated kõigi näitajate osas pehmelt öeldes nigelad ja objektiivselt öelduna käib suure krahhiga venitamine. Ma ei tea, kes on see õnnetu lame duck (hädavares) president, kelle ajal saab toimuma Ameerika majanduse paratamatu kokku kukkumine (nagu NSV Liit) aga siiani on võlapiiri tõstes seda ainult edasi lükatud. Georg Bush tegi seda ja Barack Obama tegi nüüd samamoodi. Järgmise aasta presidendi valimise kampaaniale kulub ilmselt rohkem kui 1,5 miljardit dollarit (kõigi erinevate kandidaatide kulutused). Õhtuleht nimetas seda neljapäeval sünnipäeva tähistavale Obamale kingituse tegemiseks, sest laseb tal rahulikult ametiaja lõpetada.

Alati jääb võimalus dollareid juurde trükkida (inflatsioon!), paisata neid käibele välisriikides (Iraaki veeti raha lennukite ja kaubaalustega) ja nautida võimalust, et impeerium elatub paberi trükkimisest (paberraha) ja teiste riikide ning rahvaste reaalsete varade tarbimisest. Ma ei tea väga täpselt Rooma impeeriumi lõpu kõiki põhjuseid aga mulle on meelde jäänud, et ka nende eliit armastas üleliia kulutada elustiilile ja sõdadele ning riigikassa ei kandnud seda välja. Nende õnnetuseks ei olnud siis veel leiutatud paberraha ja kulude eest tuli tasuda kullas, hõbedas või muust metallist müntides. Ameerika ei pea metallide hulga üle muretsema, sest tänapäeval usutakse paberit ja Eestis on isegi üks ennast teadlaseks nimetav Raul (Eamets), kes tegi ettepaneku üle minna täielikult elektroonilisele rahale (kõigi inimeste raha oleks pangakonto kaudu riigile teada) ja viimase mõttena arutleb Soome eeskujul 1 ja 2 sendiste ärakaotamist. Seda siis 7 kuud pärast nende käibele tulekut. Polegi vist paremat näidet kui see viimane, mis iseloomustaks reformikate viimast saavutust eurot või õigemini selle negatiivseid tagajärgi. Kui inimesed oleks ette teadnud, et arveldama hakatakse 78,2 krooni sendi täpsusega, siis nad ilmselgelt ei oleks selle partei programmi eest hääletanud. Kroonide kehtivuse ajal polnud ka jutte, et kaotame käibelt 10, 20 ja 50 sendised. Ma arvan, et see Raul on teadlik provokaator ja tähelepanu häirija, sest mingit ratsionaalset põhjendust sellisele ettepanekule ei ole.

Lõpetuseks peab üle kordama, et taoline võlglase pankroti vältimine läbi uute võlgade tegemise on võimalik ainult siis kui omad võimalust käibele paisata maailmas reservidena kasutatavat valuutat. Ilmselt ükski maailma riikide keskpankadest ei tunneks selle üle rõõmu kui USA otsustaks näiteks vahetada välja käibel olevad dollarid ja tunnistaks ainult siseriiklikke rahasid. Mul on meeles, et NSV Liidus kadusid käibelt 100-rublased, mis asendati paari päeva jooksul uue kujundusega rahadega. See oli alatu viis võtta raha hoidnud inimestelt see ära, andes vastu nõrgema ostujõuga ja uue kujundusega rahasid või siis öeldes, et need paberrahad enam ei kehtigi ja võite nendega oma seinu tapeetida.

2009. aastal elas suhtelises vaesuses 211 000 inimest ehk 15,8 protsenti Eesti rahvastikust, selgub tänavusest Eesti statistika aastaraamatust. /…/

2009. aastal oli suhtelise vaesuse piir aastas 3436 eurot tarbija kohta, seega olid suhtelises vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 286 euro (4480 krooni) kuus./…/

Vähemalt 65-aastastest oli 2009. aastal suhtelises vaesuses 15 protsenti. Nagu 2008. aastal, nii ka 2009. aastal suhtelises vaesuses elavate nooremate inimeste osatähtsus suurenes ning vähemalt 65-aastaste osatähtsus vähenes./…/

2009. aastal pidi 21 protsenti maa-asulate elanikest hakkama saama vaesuspiirist madalama sissetulekuga.

http://www.postimees.ee/514788/tunamullu-elas-suhtelises-vaesuses-211-000-eesti-inimest/

See oli aasta kui valitsus viis läbi ettekavatsetud maksutõusud ja suurendas maksukoormat rohkem kui ükski teine Euroopa Liidu riik (3,8% SKP-st) ning meie maksukoormus ületas EL27 keskmist näitajat 0,1%.

Miks kulus taoliste andmete avaldamiseks 1,5 aastat? Kas neid hoiti teadlikult kinni valimiste tõttu? Näiteks rahvaloendus pidi algselt toimuma 2011. aasta alguses aga see lükati aasta viimasele päevale. Võimalik, et samuti valimiste tõttu, sest Reformierakond on 10 aastat riiki juhtinud ja oleks olnud piinlik kui selgub siit lahkunud inimeste number. Mis on üllatav, siis ka meil ülirikkaks saanud (Tamjärv ja VKG omanik) elavad viie jõukama riigi hulka kuuluval maal.

Tõeliselt ebameeldiv on vaadata neid poliitikuid, kes kasutavad Norra tragöödiat pildile saamiseks.

Artikkel Eesti Päevalehes THI kaastunde kohta. http://www.epl.ee/artikkel/601312

Justkui ilma lillede ja sissekandeta valijad ei usuks temast selle märkamist. Ta ju saatis kohe järgneval päeval (23. juulil) kaastundeavalduse, milleks oli vaja veel päevi hiljem ehk 26. juulil minna seda sümboolselt näitama? Õigus küll, augusti lõpus tuleb tal töövestlus Riigikogu liikmetega ja neid valinud inimestega ning selle tõttu on hea olla meedias kajastatud ka päevateemaga seoses.

Väidetavalt kirjutas ta järgneva sissekande:

Armas Norra, head sõbrad. Lein, kaastunne, valu ja mõistmatus on mind vallanud, kui mõtlen ikka ja jälle Utøya saare tulistamise ja Oslo pommiplahvatuse ohvritele. Eesti leinab koos Norraga ja seisab oma mõtetes ning sõnades teie kõrval. Teie valu on meie valu. Minu siiraim kaastunne kuulub kõigi hukkunute lähedastele ning minu lootus kuulub kõigi vigastatute ja haavatute kiirele paranemisele. Andku meile jõudu ja tuge teadmine, et headus võidutseb kurjuse üle, valgus purustab pimeduse ja meie põhjamaine demokraatlik elukorraldus aitab meil ka kõige valusamatest kriisidest lõpuks võitjana välja tulla.

Tuleb möönda, et see on ikka parem kui 2,5 aastat tagasi sünagoogi külalisraamatusse jäetud tekst.

Toomas Hendrik Ilves 22. detsember 2008 sissekanne hannukah puhul sünagoogi külalisraamatusse

Ma oleks heal meelel näinud fotot sellest sissekandest aga isegi presidendi leheküljel on sellest kaugelt ja nurgaga tehtud foto. Mind lihtsalt huvitab, et kas ta on vahepeal hakanud ka trükitähtede kõrval kirjatähtedes kirjutama. See pole liigne norimine, sest kirjaoskus on presidendi ametis vajalik, isegi arvutite ajastul. Üks võimalus seda kindlaks teha on ka minna Norra saatkonda kaastunnet avaldama ja siis lehitseda eelnevaid sissekandeid aga ma ei tee seda.