Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Televisioon vajab tolasid, kellele lihtne tööinimene saab kaasa elada ilma liigselt mõtlemata või ajusid omamata. Kõik selgitatakse lahti ja taandatakse algosakesteks.

Mina ei ole sellel hooajal vaadanud ühtegi “Tantsud tähtedega” saadet aga pean ennast siiski pädevaks sellel teemal arvamust avaldama. Isegi rohkem kui need, kes pole kunagi TTV-d vaadanud aga leiavad, et selle järgi puudub vajadus.

Mis mind selle tantsusaate juures häirib? Esiteks asjaolu, et vaataja ei pea midagi tegema. Selle asemel, et vaataja leiaks endale tantsupartneri ja teeks mõned liigutused, lastakse tal osa saada teiste inimeste pingutusest. Tänapäeval ei öelda vist enam, et läksin välja restorani/discole/kusagile mujale kohta tantsima, vaid “vaatasin tantsimist telekast.” Tantsimine on pandud telepurki, tehtud odavaks meelelahutuseks, kus igaüks saab ennast tunda osava  ja ilusana.

Siiski olen lugenud selle saate kajastusi veebist, mis siiani kinnitavad minu arvamust, et ma ei ole mitte millestki olulisest ilma jäänud. Näiteks eelmisel nädalal oli see sündmuseks kui Kati Toots laskus lühikest seelikut kandes mööda linti alla. Meestel on sedasi köiega laskumisel püksid jalas ja vaatepilt pole piinlikkust tekitav. Kui seda teha seelikus ja harkis jalgadega, siis mina seal küll midagi naiselikku ei näe. Mulle meenub hoopis üks vanaema räägitud nali ilmselt möödunud sajandi keskpaigast (tema noorusajast). See on noorikust, kes läheb arsti juurde ja kurdab, et ei saa pissida. Arst siis vaatab eest ja tagant ning ütleb: “Edaspidi pühkige eestpoolt tahapoole.”

Naistele lubatav on tänaseks päevaks avardunud aga mina ei näinud Kati, seeliku ja lindi puhul midagi naiselikku või ilusat. Eile õhtul tuli pilt peaproovi kukkumisest, kus jällegi Kati üheks tegelaseks.

Õhtulehe uudis 6. novembri saatest

Selle pildi järgi ma tunnustan fotograafi, kes taolise hetke jäädvustas. See Kati õnnelik nägu kui ta on käe pannud Oti vastu (ilmselt parimate kavatsustega) vääriks isegi otsesaates vaatamist. Tegemist on peaproovis juhtunuga, mida hiljem ei korratud. Sellele järgnev uudis oli Anna Levandi maha pillamisest partneri kätelt, mille järel tuli kontrolliks käia kiirabis. Mehed, mis te nende naistega teete, et asi lõppeb kukkumistega? Ma saan aru, et lähete hasarti ja võidutahe paneb piire kompama aga kogu asja mõte peaks olema ju tantsimisest naudingu saamine, mitte ülemäärane riskeerimine.

Selle kõige järel on teemakohane küsida, et kas televisioon imiteerib elu või imiteerib elu televisooni. Taoline gräffiti oli Patkuli vaateplatvormi lähedal ja ilmselt on seal veel siiani kui seda pole vahepeal eemaldatud. Täpsemalt peaks küsima, et kuivõrd telesaade kajastab seal osalejaid ja millises ulatuses käituvad osalejad neile ettemääratud reeglite kohaselt. Kukkumised ja vigastused on spordi(aktiivse liikumise) kajastamisel üks alaliike, mis leiab alati mainimist teleuudistes, eriti kui sellega on kaasnenud osaleja surm või mõnest väärtuslikust kohast ilmajäämine. Kui siit hakata edasi mõtlema, siis äkki kümned tuhanded inimesed vaatavadki seda saadet kurja irvega, et millal üks või teine osaleja kukub või eksib, et saaks siis parastada.

Kokkuvõttes võib öelda, et tantsusaade sobib vaatamiseks neile, kes tahavad näha ennast tolaks tegevaid osalejaid. Sellega konkureerib mõnevõrra laulude saade “Laulupealinn,” kus osalejad on sarnaste osalemise motiividega (võistlus üksteisega, auhind) aga pääsevad vähemalt füüsilise valu võimalusest.

Ma arvan, et valdav enamus tantsusaate ja laulusaate vaatajatest oma elus neist kummagagi ei tegele, sest muidu nad ei vaataks seda televiisorist. Kes vaataks näiteks telekast inimesi autoga tööle ja õhtul koju sõitmas (neid saaks saboteerida, panna võistlema liikluseeskirja järgmises või kiiruses, jne), korteris elamisest (kunagi seriaal “Baar”), lemmiklooma eest hoolitsemisest (koeraga jalutamisest kuni võistlustel osalemiseni) või kasvõi arvutiga töötamisest. Need tegevused on meil ju igapäevased ning selle pärast pole need ka glamuursed. Seevastu tantsimine ja laulmine on tegevused, mida regulaarselt harrastab väiksem osa ühiskonnast (saledam, musikaalsem) ning see pakub huvi märkimisväärsele osale vaatajatest. Nüüd tekkib muidugi küsimus, et kas valiku olemasolul vaataksid nad edasi tantsu- ja laulusaateid või midagi harivamat aga sellele ei saa vastata kuni puuduvad alternatiivsed teleprogrammid mingi teistsuguse sisu ja saateformaadiga.

Vaatasin kolmapäeva õhtul YLE teleuudiseid. Üksteise järel olid järgmised teemad. Nordea vallandab 450 töötajat. Samuti soodustatakse varasemat pensionile minemist. Kesk-Soomes pannakse paberitehas kinni ja töö kaotab 170 inimest. Selle järel teade, et järgmisest aastast tellitavale ajakirjandusele (ajalehed-ajakirjad) 0 protsendi pealt 9 protsendi peale tõusev käibemaks sunnib toimetusi inimesi koondama. Arv oli vist 300 aga ma pole kindel. Sellele otsa teade, et telekanal Nelonen lõpetab ise uudiste tootmise ja 45 senist toimetajat viiakse Helsingin Sanomate toimetuse alla. Nii pidavat kontsern saama oma toodetud sisu paremini jaotada ja kulud olevat väiksemad. Pabermeedia kidub ja elektrooniline koondub.

Võtsin lahti Rootsi Raadio lehekülje ja seal oli teade, et autotootja Saab plaanib kaotada 450 töökohta.

Avan ühe jälgitavatest majanduskriisi teemalistest uudisvoogudest ja saan teada, et USA-s on 45 miljonit inimest toidutalongidel.

Neljapäeva lõunal (14:05) vaatasin YLE pealt A-Pluss saadet, kus esinejateks olid kaks Sailas nimelist venda. Üks neist oli vist varasem riigisekretär aga täpselt tausta ma ei tea. Teemaks oli Kreeka ja mõlema kutsutu arvamus sama, et asjad lähevad veelgi halvemaks. Mis mulle eriti kõrva jäi oli umbes 4 lauseline lõik ees ootavast uuest langusest. Mõttekäik oli järgnev: praegu on vähem töökohti kui 2008. aastal, praegu on väiksem tarbimine kui 2008. aastal ja praegu on rahvusvaheline kaubandus väiksem kui samal ajal ning järelikult me läheme uude kriisi veelgi nõrgemana kui enne 2009. aasta kriisi.

Neljapäeva õhtul kusagil 17.40 ajal kuulasin YLE Puhe kanalit. Tuli välja, et soomlastel on oma korrespondent Hiinas. Ma tundsin kadedust, sest meie kanalitel seda pole. Reportaaž oli ühest Hiina tööstuslinnast (nimi ei jäänud meelde, järelikult mitte tuntuimate hulka kuuluv), kus on käimas tõeline võlakriis ja väikefirmad pankrotistuvad. Nad teevad eksportimiseks igasuguseid erinevaid kaupu aga riigi keskvalitsus on inflatsiooni ohjeldamiseks piiranud laenu saamise võimalusi. Nii on firmad olnud sunnitud pöörduma laenude vahendajate poole, kes loomulikult küsivad märgatavalt kõrgemaid intresse. Need intressid on sedavõrd kõrged, et tagasi maksmine muutub raskeks ja vist veerand väikestest firmadest oli selle tõttu ka pankrotistunud. Mulle meenus Raadio86 vahendusel loetud pealkiri, et Hiina alampalk on tõusnud veerandi võrra. See näitab nii finantseerimise kui tööjõu kallinemist ja pole imestada kui seal pannakse inimeste arutamiseks küsimus, et kas laenata sellele Hiina linnale või raskustes Euroliidule.

Me loodame eurokriisi leevendust Hiinast saadavast rahast aga see ootus ei pruugi realiseeruda, sest neil on ka oma sisemaiseid probleeme vaja lahendada. Tänu Tallinna TV filmile tean seda, et Hiinas on ehitatud ka 8 000 inimesega korrusmaju, kus alumised 10 korrust on treppidega, seejärel tuleb lifti kasutamise võimalus aga see on tasuline, mis tähendab ikkagi jalgsi ronimist. Äkki isegi 30-40 korrust, kes teab, sest filmi järgi oli raske hinnata nende majade korruste arvu.

Mart Nutt on vist töötu. Igatahes pole ma lugenud tema uuest töökohast pärast parlamendist välja jäämist ja nüüd on tal palju vaba aega Vikerraadio lõunastes saadetes arvamuste avaldamiseks.

Ma pole kunagi varem täheldanud Mart Nutti sedavõrd tihedalt Vikerraadio eetris rääkimas, et kahtlustan lausa tema tööle värbamist. Proovisin lausa interneti otsinguid aga ühtegi viidet sellele ma ei leidnud. Jääb üle oletus, et tegemist on kavalalt maskeeritud tööotsimise kuulutusega. Umbes sellisega, et võimalikud tööandjad kuulavad riigiraadiot ja mõtlevad “ohoo, sellist tarka meest on mul vaja” ja kutsuvad ta tööle.

Millal te viimati kuulsite ilma töökohata inimest eriti reformierakondliku ringhäälingu saates rääkimas või esinemas? Enamasti tuleb sealt kanalilt teateid, et töötute arv väheneb ja muud taolist ilustatud propagandat. Minul on isegi raske meenutada, mis aastal oli see üks Ringvaate saate, kus stuudiosse oli kutsutud noor töötu mees, kes rääkis oma uuest olukorrast ja ühtlasi jättis ka kontaktid juhuks kui keegi tahab teda nüüd palgata.

Mart Nutt on kõnelnud käesoleval aastal järgmistel teemadel Vikerraado “Uudis+” saates:

16. märts 2011 Mis toimub Bahreinis? Ajaloolane Mart Nutt selgitab. http://vikerraadio.err.ee/saade/uudispluss/2157

20. aprill 2011 Nigeerias puhkes pärast presidendivalimisi vägivald. Ajaloolane Mart Nutt vaatles valimisi kohapeal ning räägib neist ja Nigeeriast. http://vikerraadio.err.ee/saade/uudispluss/2278

3. august 2011 Egiptuses algab kohtuprotsess Hosni Mubaraki üle. Mida sellelt oodata ja mis võib riiki ees oodata, sellest räägime kell 13.30 Aafrika eksperdi Mart Nutiga. http://vikerraadio.err.ee/saade/uudispluss/2621

7. september 2011 Kui õudne on tegelikult Somaalia näljahäda? Aafrika ekspert Mart Nutt räägib lähemalt. http://vikerraadio.err.ee/saade/uudispluss/2722

20. oktoober 2011 Kell 13.10 räägime Mart Nutiga Keenia vägede võitlusest Al-Shabaabiga Somaalias. http://vikerraadio.err.ee/saade/uudispluss/2862

24. oktoober 2011 Mis saab edasi Liibüast, küsime ajaloolaselt Mart Nutilt. http://vikerraadio.err.ee/saade/uudispluss/2876

31. oktoober 2011 Süürias on rahutu. Kas uus araabia kevad? Küsime ajaloolase Mart Nuti käest. http://vikerraadio.err.ee/saade/uudispluss/2902

Seejuures on saate tegijateks olnud Mall Mälberg ja Lauri Hussar. Niipalju kui mäletan viimastest kordadest, siis küsitlejaks on olnud Mall. See on ilmselt kattevari, sest tegelik kutsuja on tõenäoliselt Lauri Hussar. Erapooletuse näitamiseks laseb ta siis oma kaastöötajal eetris küsimusi esitada.

Eraldi tuleks rõhutada seda fakti, et 8 viimase saatepäeva peale esines Mart Nutt 3 korda (20., 24. ja 31. oktoober). Seda on liiga tihedalt. Kahtlust tekitavalt tihedalt. Isegi parlamendist välja jäänuna on ta endiselt valitsusliitu kuuluva partei tuntumate poliitikute seas, kes ei tohiks olla eelistatud ligipääsuga avalikku meediasse.

Ma mõistan saate tegijate probleeme teemade ja esinejate leidmisel, sest kõik ei oska põnevalt rääkida või piisavalt hästi esineda aga see ei tohiks õigustada oma kindla esinejateringi tekkimist. Aarne Rannamäe oli ETV “Välisilma” saates see, kes eelistas IRL-i taustaga mehi esinema kutsuda: Mart Laar, Mart Nutt, Marko Mihkelson. Taoline erapooletus võib lühiajaliselt läbi minna aga seda saab tagantjärgi avastada ning kuulajaid-vaatajaid edaspidise manipulatsiooni ohu kohta teavitada.

Internetis firmade kuulutusi vahendav firmaturg.ee on ise ennast müüki pannud.

firmaturg.ee otsib investorit: http://www.firmaturg.ee/?post:item,703

Firma/Äritegevuse tutvustus: Müüa interneti lehekülg firmaturg. Ee tegutsev aastast 2009a, omab korralikku kliendibaasi!

Olen seda ettevõtmist pikalt jälginud ja näinud aastate jooksul paigalseisu. Kuulutuste arv on püsinud sama, neid on küll juurde tulnud aga mitte märkimisväärselt. Esimesed paar aastat sai üldse tasuta kuulutada. Siis tekkis mingil hetkel tasu nõue aga see pole eriti külastajaid juurde toonud.

Vähemalt mina ei näe küll põhjust selliste kuulutuste lehtede järele. Sisuliselt on see Kuldne Börs või Soov natuke spetsiifilisema nurgaga. Samas on sellel ilmselt mingi nišš olemas. Näiteks need, kes vajavad ebaõnnestuvate projektide kohta infot, sest tavaliselt edukaid projekte selliste lehtede kaudu maha ei müüda. Ikka ennekõige vähese eduga projektid.

Kui ma tahaksin firmana midagi müüa, siis ma otsiksin sellist kohta, kus liigub ka lugejaid. Praegusel näitel on meil tegemist aga just sellise kohaga, kuhu tullakse taoliste ostude tegemiseks infot otsima ja neid kes seda otsivad, on ilmselt vähe, et kuulutuste või reklaamiga mõistlikult toime tulla.

Järgnev on tõesti sündinud lugu. Suhtlusprogrammis Skype on domeenidest huvitunutel vestlusring. Seal on üldiselt kirev seltskond, alates hostingufirmade töötajatest, ettevõtjatest, tudengitest kuni parteide kontoris töötajateni. Poliitiliselt olid olemas REF, IRL, SDE, KE ja isegi Iseseisvuspartei. Mõnikord läheb asi ka teema väliseks ja mõnikord ka poliitiliselt kuumaks aga üldiselt on seal arutelu interneti teemadel püsinud. Mis on huvitav, siis algselt oli see mõeldud just EIS-i kavandatud reformi korrigeerimiseks, pärast seda on seal leitud ka teisi jututeemasid.

Selle vestlusringi info lekkib vajadusel kuni peaministrini välja. Lausa sedavõrd, et paneb teda oma senist väljaütlemist muutma. Kas te olete kuulnud, et Andrus Ansip parandab vaid natukene aega hiljem oma resoluutselt väljendatud seisukohta? Mina näiteks tean ainult 1 juhtumit ja toon selle kohta näite Riigikogu 12.01.2011 stenogrammist:

(3. Domeenireformist)
Aseesimees Keit Pentus
Kohapeal registreeritud küsimus. Lembit Kaljuvee, palun!

Lembit Kaljuvee
Aitäh! Hea peaminister! 27. septembril eelmisel aastal esines Riigikogu ees majandusminister Juhan Parts ja rääkis domeenireformist. Ta mainis, et tema on endale .ee-lõpulise domeeniaadressi teinud sellepärast, et ta on Eesti patrioot, tal on Eesti pass ja väga palju Eesti-päraseid asju. Kuigi .ee-lõpuline domeeniaadress on kolm korda kallim kui .eu või .com lõpuga aadress. Kas teil on ka ee-lõpuline domeeniaadress?

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Mul ei ole oma domeeni.

Aseesimees Keit Pentus
Lõpetan selle teema käsitlemise./…/

(5. Põhiseaduse kaasajastamisest)
Aseesimees Keit Pentus
Järgmine teema on põhiseaduse kaasajastamine. Teema tõstataja on Mark Soosaar ja küsimus on suunatud Andrus Ansipile. /…/

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Ei, ma ei saa teie väidetega nõustuda selles osas, justkui oleks Väino Linde midagi blokeerimas, ja üleüldse ei ole ju esitatud küsimus kuidagi seotud täitevvõimuga. Teie siin Riigikogus saate otsustada, kas põhiseadust muuta või mitte, see ei ole täitevvõimu küsimus. Ma usun, et oleks parem, kui te parlamendiliikmetena suudaksite omavahel suhelda ilma minu vahenduseta.
Aga mul on üks täpsustus domeeniaadressi kohta. Mul ei ole omanimelist töötavat domeeni, aga see ei tähenda seda, et minunimeline domeen ei oleks registreeritud. Igaks juhuks siiski on.

Allikas:  http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&day=14&date=1294826700#pk7788

See Andrus Ansipi algne väide “Mul ei ole oma domeeni” muutus vastupidise kinnitamiseks “Igaks juhuks siiski on” vaid umbes 10-15 minuti jooksul. Riigikogus jõuti selle aja sees ära käsitleda ainult küsimus kohaliku omavalitsuse olukorrast, mille kohta esitati4 küsimust ja saadi Siim Kiislerilt 4 vastust.

Mis toimus vahepeal, et 5. küsimuse alguses vastati KOV teema kohta ka domeenidest? Selles Skype vestlusringis sai mainitud, et Ansip valetas domeeni registreerituse kohta. Seda märkas üks vestluses osaleja(reformikas) ja teavitas Andrust, et ikkagi domeen on registreeritud. Seega, osalen vestlusringis, milles arutatud teemad võivad muutuda lausa sõnadeks peaministri huultel. Võimas! Või vähemalt nii võiks arvata. Tegelik olukord on aga selline, et käib vaikne mõmisev rahuolu, mingit domeenireformi teemalist arutelu enam praktiliselt ei kohtagi ja igasugused uued ideed summutatakse.

Ma ei saa teisiti kui pean tegema järelduse, et kaksikliit on omavahel ära jaganud ministeeriumid ja tegevusalad. Nad ei võta võõra vastutusala probleemide kohta sõna. Domeenid kuuluvad Juhan Partsi valdkonda ja oravad on selle möödalaskmiste teemal täiesti vakka. Isegi Silver Meikar pole enam nende soosingus. Ta oli ainus, kes toetas avalikult seda teemat.

Kokkuvõttes on Eesti domeenid ka 15 kuud pärast reformi ühed Euroopa Liidu kallimad, vähemalt poole kallimad kui Soomes või Lätis ning mingit mõistlikku hinda pole lähiajal ilmselt mõtet oodata. Suvel lahkusid ITL-i 3 esindajat ja nende kohad on täitmata(vist). Seega on EIS-is esindatud vaid riigi poolne arusaam domeene puudutavates küsimustes.