Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Eile oli Vikerraadios eetris Reporteritund, milles Arp Müller käsitles e-valimiste teemat. Saates oli 4 külalist: Riigikogu liikmetest Priit Toobal ja Valdo Randpere, akadeemilise taustaga Ülle Madise ja ametnik Priit Vinkel. Kopeerin esmalt ära saate järelkuulamise lingi:

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1647771

Nii, nüüd saab iga lugeja otsustada, kas ta kuulab ära see ligi 55 minutit ja kujundab ise oma seisukoha või loeb minu tähelepanekuid saate kohta.

Esimene, mis mind tõsiselt häirib, on reformikate keksimine ühelt jalalt teisele ja parastamine, et KE tõstatab teemat väheste häälte pärast. Ma olen varem kirjutanud ka e-valimiste teemal, kuidas ma käisin valimiste vaatlejatele korraldatud koolitustel ja nägin protsessi ära kuni häälte hävitamiseni (seda enne valimispäeva). Hiljem olen selle kohta veel juurde lugenud ja materjale korduvalt läbi vaadanud. Ma ei hakka detailselt oma väidet siinkohal esitama aga Randpere ega keegi teine ei saa väita, et Eesti e-valimised on korraldatud võltsimist välistaval viisil. Selle võltsimise all pean ma silmas siis tuhandete häälte mõjutamise võimalust. Sisuliselt vana ütlus, et pole vahet kuidas inimesed hääletavad, niikaua kuni VVK poolt on loodud teatud tingimused häälte lugemiseks. Samas ei tulene sellise olemasolu võimalusest, et sedasi ka tehti. Tagantjärgi me seda ilmselt kontrollida ei saa. Näiteks Soomes on seaduse alusel nõue säilitada kõik hääletuse sedelid kuni järgmiste valimisteni. Eestis aga hävitatakse need mingile arusaamatule kartuse argumendile tuginedes. Väidetakse, et keegi võib need kunagi lahti krüpteerida ja teada saada, kes kelle poolt hääletas. See on võimalik siis kui valija isikukood ja tema hääletusvalik on koos. Kui anda valijale aga juhuslikult genereeritud kood, siis pole hiljem võimalik tagasi tulla hääletaja juurde aga samas oleks võimalik lugeda ka teisel korral, et Kaja sai uustulnukana tuhandeid hääli.

Teine teema on minu jaoks vastuseta küsimus, et miks me seda üldse teeme. Madise räägib saates, et inimesed liiguvad ja elavad kodukohast eemal ja selleks on vaja e-valimisi. Heakene küll aga miks me ei lase siis valida ükskõik millises riigi jaoskonnas ja arvestame endiselt vaid suuremates keskustes hääle andmise võimalusega? Olles lugenud ka selle projekti käivitamise aegseid dokumente, siis tegelikult oli 3 eesmärki: positiivne tähelepanu riigile (Eesti Nokia), valimisaktiivsuse tõstmine (noored virtuaalsesse valimisjaoskonda) ja valimistele kuluva raha vähenemine. Tegelikult pole ühtegi neist eesmärkidest saavutatud. Vähemalt mitte selleks tehtud kulutusi arvestades.

Minu praeguse arvamise järgi on e-valimised täielikult poliitiline otsus, sellel puudub igasugune muu (majanduslik, avalik-õiguslik) põhjendus. Tuletage meelde, et viimati väga palju hääli saanud erakond jagas kunagi ID-kaardi lugejaid, sest veelgi varem olid nemad olnud üheks selle ülikalli kaardi projekti pooldajad. Nüüd olemegi seisus, kus meil on ülikallis ID-kaart ja otsime siis sellele rakendusi. Tuleb siiski möönda, et viimastel aastatel on sellele rakendust ka tulnud peale pangaga suhtlemise.

Uskumatult kiiresti võib aeg mööduda. See oleks nagu eile olnud kui Iraagi okupeerimise järel puhkes seal toodud demokraatia vastu relvastatud vastupanu ja USA ning tema kaastöötajad hakkasid Iraagi inimesi vanglatesse koguma. Ennekõike neid, kes olid plaaninud “demokraatia toojate” vastu võidelda.

Kindlasti mäletate neid jubedaid pilte Abu Ghraibi vangide piinamisest. Materjalid tulid avalikuks 2004. aasta kevadel ja olid jäädvustatud kõigest ühe õhtu jooksul. Võime vaid oletada, mida tehti ülejäänud päevadel kui fotokaamerat ei kasutatud. Kirjutasin sellest üle 6 aasta tagasi: Sõda vangidega: piinajad astusid kohtu ette

Üks iraaklaste alandamise ja piinamise eestvedajaid Charles Graner on nüüd vabaks lastud. Ta sai 10 aastat vanglat aga veetis seal ainult 6,5 aastat. Ma arvan, et see karistus oli õigustatud, isegi peale selle vähendamist 1/3 võrra.

Samuti tehti USA-s 2 kohtumäärust, et endise kaitseministri Donald Rumsfeld´i vastu saab esitada süüdistusi Iraagis toime pandud õigusrikkumiste kohta. BBC räägib eraturvafirma 2 töötaja juhtumist, keda hoiti 3-6 kuud ameeriklaste sõjaväebaasis (füüsiline ja psühholoogiline piinamine) ja lõpuks vabastati ilma süüdistust esitamata. Mõlemad kinnipeetavad olid USA kodanikud ja seetõttu on võimalik ka praeguse hagi esitamine. Kümned tuhanded vanglas hoitud iraaklased selleks võimalust ei oma. Vastulauses teatasid Rumsfeldi advokaadid, et kohtuotsuse lubamine “kurnab sõjaväe efektiivsuse, paneb Ameerika sõdurid ohtu ja aheldab föderaalametnikud, kellel on põhiseaduslik kohustus Ameerikat kaitsta.”

Sõja puhul on alati kiired võidud ja kaotused ning sellele järgnev kodumaal toimuv. Näiteks paljud ameeriklaste sõjad ei olnud sõjaliselt ebaedukas aga kodumaal avaliku arvamuse pöördumine tegi sellele lõpu. Mulle meenub I Lahesõda kui Kuveidi vabastamise järel pommitati Iraaki viivat maanteed ja seda mööda lahkuda püüdnud iraaklaste kolonnidest moodustus kilomeetrite pikkune söestunud autovrakkide rivi. Kaadrid selle kohta olid sedavõrd võikad, et sõja võitnud Georg Bush kuulutas ühepoolselt välja relvarahu. Selle pärast näemegi USA sõdade puhul kaugelt pommide ja rakettide plahvatamist ning praktiliselt mitte kunagi viga saanud inimesi. Jääb mulje, et sõda ongi hoonete ja masinate hävitamine ning need on inimestest tühjad.

Selleks korraks siis Eurovisioon üle elatud ja võib tavalise eluga edasi minna. Lihtsalt mainin, et üsna palju aastaid olen sellega seonduvate ürituste vaatamisest kas osaliselt või täielikult kõrvale jäänud ja mul pole kunagi olnud sellele suuri lootusi. Seega pole tõsiselt panuseid sellele ka teinud. Eriti pärast seda kui Eesti saatis Tarmo Leinatamme ja Peeter Oja jubeda lauluga “Leto svet” sinna. Siis hakkas lausa Euroopa ees häbi kui need kaks meest seal klaveri juures tegid liigutusi, mis sarnanesid suguühtele. Pole ka saladus, et osalejate seas tunti neid hüüdnime “piano fuckers from Estonia” all. Nüüd on üks neist Riigikogus ja Eesti rahvas on tema jaoks nüüd klaver ning liigutused tulevad taas kordamisele.

Mis ma arvan seekordsest võistlusest? Mitte kui midagi, sest ei vaadanud laulu valimist, poolfinaale ega ammugi mitte eilset finaali. Teleuudistes nägin kuivõrd kõrgele tõsteti ootused meie laulule. Ma oletan, et saatsime liiga noore laulja sinna ja ilmselt polnud ka lugu suuremale kuulajaskonnale sobiv. Äkki praeguse aja teismelised naudivad seda aga minus ei tekitanud see mitte kui mingeid emotsioone.

Seejuures pole ma mingi marmorist mees, kellel pole tundeid või käituks põhimõttel “mehed ei nuta”. Teate, meestel on ka pisarakanal ja me ikka kasutame seda. Vähemalt mina olen selle korrasolekut vähemalt korra aastas kogenud. Olukordi ei hakka täpsustama aga viimati juhtus see taaskord Urban Symphony laulu “Rändajad” vaatamise peale. Ma ei oska seda ka ise selgitada aga see laul ja video mõjub mulle sedavõrd hinge minevalt, et tugev emotsioon koos pisarakanali testimisega ongi garanteeritud. Ja seda isegi pärast korduvaid vaatamisi ja aastaid hiljem. Kui mäletan õigesti, siis selle laulu 6. koht 2009. aastal Moskvas peakski olema meie üks parimaid saavutusi läbi aegade (oleme 1 korra võitnud ja saanud vist 3. ja 6. koha ka varem). Eriti meeldib mulle rõhutada asjaolu, et tegemist oli eesti keelse lauluga ja Venemaa hindas seda paremuselt kolmandaks ehk andis 8. punkti. Meie poliitikud küll räägivad, et Pronksiöö järel on Venemaa propaganda rünnakud veelgi suuremad kui varem aga tavalised inimesed hääletasid sellele vaatama meie laulu poolt, mille sõnu nad said ilmselt tiitritest lugeda. Seega, selles laulus pidi midagi head olema.

Eesti sai punkte 20 riigilt – Soome ja Slovakkia andsid 12, Island, Läti ja Leedu 10, Venemaa ja Poola 8, Rootsi ja Moldova 7, Iirimaa, Ungari ja Horvaatia 6, Kreeka ja Taani 5, Valgevene, Ukraina ja Aserbaidžaan 4, Küpros 3 ning Saksamaa ja Rumeenia 1 punkti.

http://uudised.err.ee/index.php?06164827

Ma arvan veel seda, et ärgem otsigem tulemuses süüdlast ja toetame Getter Jaani laulmise jätkamist, et ta tegeleks sellega ikka edasi. Temast võiks tulla teine Maarja-Liis Ilus või Lenna Kuurmaa (keda nägin laupäeval vene keeles ETV2 uudistes Getterit kiitmas), kes laulaksid meile ka aastate pärast (aastate jooksul saadud kogemustega) ega kaoks lihtsalt ühe laulu järel ära, nagu juhtus Sandra Nurmsaluga. Eelmisel aastal sai ta 21-aastaselt emaks ja otsustas ilmselt pereelu prioriteediks seada, mis on samuti hea otsus.

Kaks päeva järjest on EPL arutlenud teemal, et erakondade esimehed peaksid olema noored ja parteid peaksid loobuma Laarist, Savisaarest ning Ansipist. Vaataks ikka ära, kuidas Mikser hakkama saab ja alles siis ekstrapoleerime andmed teistele erakondadele.

Sven Mikser täitis 1. detsembril 2002 kaitseministri ametit kui jäi sellele pildile. Foto Virgo Kruve

Ma sain aru, et kogu meedia tegi panuse debatis Pihl-Mikser just viimasele, sest temas nähti trooja hobust SDE sisemiseks lõhkumiseks. Mõelge, valimisteni on jäänud 5 kuud ja erakond vaevleb sisetülide ning intriigide käes ja pole selge, kelle pilt tuleb valimismaterjalide trükkida või millised saavad olema peamised eesmärgid. Loomulikult kiitsid ajalehed Mikserit ja telekanalid andsid talle eetriaega, sest temas nähakse praegusele valitsusele sobivat poliitikut. Praktiliselt ei räägitud tema Keskerakondlikust päritolust, kus ta sai oma poliitiku ja ministri esimesed kogemused ning loomulikult Riigikogu mandaadi. Arvatavasti ollakse veendunud, et pettumus aatekaaslastes on nii suur, et ta pigem vaatab ansiplaste ja laarikute poole.

Eilses ajalehes tõi Priit Simson näiteid Soome parteide kohta, kus erakondi juhivad nooremas keskeas mehed ja naised aga meil on selleks pigem keskeakriisi läbinud või pensionieelikud.

Kolmekümnendates eluaastates esile kerkinud ja 39-aastaselt peaministriks saanud Edgar Savisaar elab ilmselt endiselt lembehetkil ajas, mil ta oli noor ja jõudu täis ning kamandas rahvast Balti ketti. Nüüd on ta 60. Laar kujutab ka ilmselt ette, et on noor ja dünaamiline liider, kuid tegelikult on 50-aastane. Ega Ansipki ole noor mees – 54. Hiljutine sotside liider Jüri Pihl on 56.

http://www.epl.ee/artikkel/586369

Tänases lehes jätkab sama teemat eelneva ajakirjaniku eakaaslane Kaarel Tarand, kes on oponeerival seisukohal ning selgitab, miks praegustel noortel on karjäärivõimalused napimad. Ta jääb arvamusele, et Ansip ja Laar võiksid jätkata sest:

Pealegi, neetult kallis oleks neid mehi neli-viis aastakümmet pensionärina pidada.

http://www.epl.ee/artikkel/586449

Siin ma jään küll arvamusele, et need kaks meest tuleb avalikust teenistusest võimalikult kaugele saata. Tehku oma reforme erasektoris, mitte kogu rahva peal. Ühiskonnale on odavam neile pensioni maksta kui sellest mõnevõrra rohkem palgana ning lisaks saada Euroopa Liidu esimese kolme riigi hulka kuuluva majanduskriis ja tööpuuduse. Seejuures noorte (alla 26 aastaste) tööpuudus on meil 40 protsendi ringis ning sellega oleme Euroopas lausa teisel kohal. Seega ei maksa Kaarel Tarandit võtta tõsisemalt kui ükskõik millist teist kolmikliidu suuvoodrit.

Tulles tagasi Sven Mikseri ja parteide esimeeste põlvkonnavahetuse juurde, siis ootaks sellega ära 6. märtsi valimised ja saaks siis teada, kas kuiva püssirohtu oli vanade meeste (vanemate esimeeste) või verivärske esimehe salves.

Mikserile soovin pilvitut taevast ja edu valimistel. Ma muidugi tean, et nad vahivad endiselt parempoolsete poole aga ta on vähemalt jõudnud ennast harida ega pea Mart Laari kombel kelkima, et tema valitsuses olid profaanid koos. Kes ei mäleta, siis selles valitsuses oli siseministriks endine poliitvang, kes võitles korrakaitsega nüüd seestpoolt, sotsiaalministriks perekondlik kommunismiehitaja ja justiitsministriks katlakütja. Teiste kohta ma näiteid tooma ei hakka, sest needki olid piisavalt piinlikud.

Täisühing Oma Saar andis neljapäeval teada, et ilmus esimene number 5000 tiraažiga uuest ajalehest “Hiiu Nädal”, mis läks esimesel nädalal otsepostitusse ja edaspidi tehakse tiraažiga 1000 lehte. Üksiknumbri hind on 10 krooni.

Ma imestan, et leidub veel paberlehe tegemisse raha pumpavaid inimesi. Mina olen skepitiline raha eest uute paberlehtede turule toomise suhtes, sest praegused tellijad võtavad pigem harjumuspärase nimega lehe või siis tasuta ajalehe.

Samuti saan ma 10 krooni eest interneti terveks päevaks ja ei pea piirduma 8 lehekülje paberiga, isegi kui see on täisvärvis trükitud.