Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Vaatasin pühapäeval väliskanalite uudiseid. Pikalt näidati seda kui Liibüa uue juhid kuulutasid oma riigi vabastatuks Gaddafi režiimist. Enne seda oli näidatud verist ainuvalitsejat, kes oli meeste poolt sakutatud ja lõpuks lebas kangelt ühes surnukuuris ning tema laiba vaatamiseks oli moodustunud meestest järjekord. Naisi ma seal ei näinud, küll aga jagati marlimaske. Samuti käis endise valitseja jäänuste aktiivne salvestamine kaamerate ja telefonidega.

Samuti olid pühapäeval Tuneesias valimised, 9 kuud pärast sealse presidendi kukutamist. Vaatasin ka seda järjekord valida soovivatest inimestest ja kuidas nende sõrm kasteti värvi sisse.

DWTV uudiste kaader Tuneesia valijast, kes näitab uhkusega tindiga värvitud sõrme.

Selle värvitud sõrme peale meenus mulle Iraagi okupeerimise järgsed valimised, kus samamoodi määriti inimeste sõrmed värv või tindiga kokku, et nad ei saaks korduvalt hääletada. Eriti absurdne oli selliste sõrmedega isikute kohalolu USA senatis või kongressis kui presidet Georg Walker Bush pidas oma ühte kõnet. Muidugi oli enne seda inimestel võimalus oma sõrm sinna värvi sisse kasta, et nii avaldada toetust Bushi poliitikale.

Samuti meenub mulle Afganistanist värvitud näpu fenomen. Sellisel viisil valijate märgistamine tundub toimuvat kõigis hiljuti vabastatud araabia maades. Ilmselt ei usaldata kohalike võimude aruandlust elanike kohta või ei mõista vaatlejad araabia keelt ega selles kirja pandut. Nii ongi lihtsam vaid ühe valimise võimaluse andmiseks märgistada kõik inimesed. Ma ei osalenud kuni 1996. aastani valimistel aga mulle ei meenu, et meil oleks kombeks olnud inimeste sõrmi värviga märgistada. Ilmselt on meie arvepidamine täpsem.

Sellel Liibüa vabaks kuulutamise üritusel nägin ma BBC vahendusel laval istuvaid mehi ja nende ees kõnet pidavat meest. Samuti olid väljakule kogunenud tuhanded kuulajad eranditult mehed. Telekanal näitas küll videolõike varasematest inimeste rõõmustamistest aga ka seal olid selgelt lahus mehed ning naised/noorukid. Ma ei ole näinud ühtegi telepilti, kus relvadega täristavate meeste läheduses või lausa kõrval oleks rõõmustav naine (kasvõi kaetud juustega ja näoga). See on asjaolu, mida meil eriti ei rõhutata, et pool sealsest ühiskonnast (naised) ei ole protsessidesse kaasatud.

See tähendab minu arvates seda, et mingist demokraatiast lääne mõistes me ei saagi rääkida. Neil puudub ühiskondlik võrdsus või vabadus,  mis oleksid demokraatia tekkimise eeldusteks. Tegelikult seda neilt ka väga ei oodata, vähemalt niikaua kui nafta ja gaasi lepingud lähevad õigetele firmadele.

Kui sealsed uued poliitikud sõlmivad lepinguid nende senise valitseja kukutamisele kaasa aidanud lääne riikidega ega kipu olema liialt isepäised, võivad nad rahulikult oma klannide huve teostada.

Ma vaatasin seda teleülekannet Liibüast Benghazist ja nägin, et seal on olemas juba uute diktaatorite alged. Laval oli 2 valged tugitooli, milles istusid ilmselt tähtsamad mehed, keda mõned teised käisid siis õnnitlemas ja õlale patsutamas.

Liibüa vabastamise ametlik steremoonia. 23. oktoober BBC

Kõnepuldi taustal on näha valged tugitoolid. Ülejäänud riigipöörde korralajad istusid ka laval.

Ma hakkasin mõtlema, et millise tundega vaatasid seda toimuvat pilti teiste araabia kultuuriruumi riikide juhid, keda veel ei ole kukutatud (näiteks Süüria) aga kelle rahvas on samuti rahololematu. Nende nahas ei tahaks küll olla, sest NATO sõjalist võimsust kasutati ära ühes riigis valitseja kukutamiseks ning nukuvalitsuse ametisse nimetamiseks. Samuti tundub kuidagi kahtlane vabastamise tseremoonia, sest kuidas saab selleks nimetada ülestõusu või riigipööret. Kui võtaksime üle inglaste terminoloogia, siis võiks edaspidi igasugune poliitilise võimu vägivaldne vahetumine saada nimeks “vabastamine” ja mitte siiani harjumuspäraselt ülestõus, riigipööre, valitsuse kukutamine või invasioon. Praegusel juhul oli välisjõudude sekkumine märkimisväärselt suur, nii relvasaadetiste kui rünnakute korraldamisena ja asjaolu, et NATO ei viinud oma sõjaväelasi dessandiga maale, ei tee veel sellest rahva poolt läbi viidud riigipööret. USA on juba aastakümneid tagasi varustanud endale ebameeldivate riikide vastaseid relvade ja oskusteabega, et nende kätega korraldada riigipööre.

Ükskõik mida te loete Põhja-Aafrika või Lähis-Ida demokraatlikumaks tegemise kohta, siis ärge uskuge neid väiteid. Tegelikult on see propaganda, et varjutada nafta üle peetavaid sõdu. Ilmselt sai Gaddafile saatuslikuks tema plaan hakata oma riigi naftat müüma kullast dollarite eest. See oleks olnud katastroof kogu tööstusmaailmale, sest siiani on makstud nafta eest paberist rahaga, mida saab vajadusel alati juurde trükkida ning ainuüksi mõte, et naftat saab vaid kulla vastu vahetades, on sõda väärt (Euroopast vaadatuna). Meenutame näiteks inglaste peetud oopiumisõdu hiinlastega. Seal oli ka probleem selles, et hiinlasi huvitas ainult hõbe, mille eest nad müüsid siidi, teed, portselani ja muid enda tehtud kaupu ja eurooplastel polnud võimalik kaubavahetust kuidagi tasakaalus hoida. Nii tõid nad sisse oopiumi ja muutsid hiinlased selle sõltlasteks, mille järel oli hõbeda kõrval veel teine kaubaartikkel, mida nad said kasutada. Ilmselt varjutati ka seda väidetega, et me tahame vaba kaubavahetust hiinlastega ja kõigile kaubaartiklitele (sellel ajal ilmselt narkomaaniat kuriteoks ei peetud).

Puuri pandud president, võiks olla minu hinnang sellele kodulehele. Vaatajana jääb mulle mulje, et mingisugused trellid on minu ja maja vahel ning saan seda ametiasutust ainult läbi võre vaadata.

Eesti Vabariigi Presidendi koduleht internetis paneb küsima, et kummalt poolt trelle maailma vaadatakse. Foto kodulehest

Ilmselt see sümboliseerib midagi. Näiteks hoiatust, et ärge tulge lähedale, häirite veel aknast avanevat vaadet.

Trellid ja müürid toimivad alati kahes suunas. Praegusel juhul olen ma külastaja ja tunnen, et president on puuri pandud, näiteks kaitseks tavaliste inimeste eest. Kui maailma vaadata seestpoolt trelle või turvamüüri, siis see võib tunduda küll ohutum aga samas oled ka eraldatum. Näiteks Hiina müür on tõlgendatav nii kaitsena välisvaenlase eest kui ka katsena ennast sisemaailma sulgeda.

Samamoodi peab mõtlema, et kõik need mitmed lukud ja rauast uksed on ikkagi väljastpool oleva “hirmsa ja kohutava” maailma vastu. Kui vaadata meie televisiooni, seal näidatavat vägivalda, siis tundub mõistlik olevat ka relvastatuna tänaval liikuda. Või vähemalt sellise järelduse võiks teha vaid televisiooni infokanalina kasutades. Samasugune efekt või samasus televisiooniga tekkib presidendi kodulehte vaadates, kes tundub ka olevat enda ja rahva vahele trellid pannud. Nüüd on tõlgendamise küsimus, et kummal pool asub vaataja ja ütleb endamisi: “Milline vaade.” Parandus, poole miljoniline vaade. Kui veel täpsem olla, siis 300 tuhande kroonine ehk 19181 eurone vaade.

Eesti riigis on suure käraga kuulutatud kuriteos kahtlustatavaks palju inimesi aga nende süüd pole tõendatud või on tulnud selleks kasutada kaheldavaid meetodeid. Varem olen siin kirjutanud sellest, et Pärnu abilinnapea Simmo Saar vabanes absurdsest süüdistusest alles paar aastat hiljem ja pool miljonit advokaatidele kulutanuna. Laupäevases Delfis meenutab justiitskuritegude ohvritest Panovi, Kaevatsit, Treierit ja Järvetit keegi Alar Sudak. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/alar-sudak-panov-kaevats-treier-jarvet-ehk-justiitskuritegude-ohvrite-kaitseks.d?id=60245102

Panovi juhtum oli tõesti julm. Algselt käituti kui suurima kurjategijaga, keda veeti käeraudades telekaamerate ees ja siis 5 aastat hiljem öeldi, et kuriteoks kvalifitseeruv tegevus üldsegi puudus. Selles artiklis on mainitud ka Jaadla kohta, et tema kohtuasi tuleb alles järgmisel aastal arutusele. Võimalik, esialgu siiski politsei otsuse vaidlustamine.

Reformikas Andres Jaadla ei ole veel pääsenud. Ta küll vahistati suure käraga aga tegelikult sai vaid politsei otsuse, tõenäoliselt rahalise trahvi. Nimelt järgmisel teisipäeval 25. oktoobril kell 10 toimub Jõhvi kohtumaja 2. saalis istung (juhtum 4-11-1439), millel arutatakse Andres Jaadla kaebust Ida Prefektuuri otsusele nr 2401, 10,000024

Kas panite kolmapäeval “Foorumi” saates tähele, et Peep Aru on tagasi eetris? Reformikas, kes tõi avalikku kõnepruuki sõna värdjas kasutamise, sest kirjeldas sellega baaris VS teda korrale kutsuma tulnud politseid. Täpsemalt küll nimetasid neid “kuradi värdjateks.”

Samuti on Riigikogus tagasi Margus Hanson, kes mõisteti kriminaalkorras süüdi riigisaladuse kaotamise eest. Maksis küll rahatrahvi umbes 97 tuhat krooni aga samuti sai järgnevatel aastatel Tartu abilinnapeana sellest suurema summa võrra rohkem palka kui Tartu linnapea Kruuse.
Peaks mainima ka reformikas Vello Järvesalu, kes varastas töökohast üle poole miljoni krooni (lasi ehitada naistuttava maja) aga tema töölepingu lõpetamisel maksti talle lõpparvena sama suur summa kui olid temalt välja mõistetud kahjud. Seega, maksumaksja rahaga hüvitas tema erakonnakaaslane Jane Mets selle, mille Järvesalu oli saanud kuritegelikul teel.

Nüüd on see siis avalik. Eesti president Toomas Hendrik Ilves on esitanud 5 aastat järjest majanduslike huvide deklaratsiooni, milles on endale kuuluvaks märkinud vale nime ja numbriga kinnistu. Riigi Teatajast saime alates 2007. aastast lugeda, et selleks on Ärma talu Viljandi maakonnas Abja vallas, numbriga 038 lõpus aga tegelikult vastab sellele numbrile hoopis teine kinnistu Põlvamaal. Samuti on ta 5 korda valesti kirjutanud kinnistu nime. See ei ole Ärma, vaid hoopiski Erma. Kuidas täpselt Ilves oma deklaratsioonis eksis, saab lugeda Virgo Kruve artiklist Õhtulehes.

Ma teen seal ka ettepaneku, et president vajaks 2 uue nõuniku juurde veel ka kolmandat, kes aitaks nimed ja numbrid õigesti kirjutada, et need kattuksid riiklike registrite andmetega.

Arvestades seda juttu, et “Ärma talu” ja presidendi vajadused, siis ilmselt polnud majandushuvide deklaratsiooni valesti kirjutamine inimlik hajameelsus. Pealegi veel 5 aastat järjest. Selles teemas on veel huvitavaid aspekte aga neist juba edaspidi. Jääge kanalile.

25. oktoobril kell 10 toimub Jõhvi kohtumaja 2. saalis istung: “4-11-1439 Andres Jaadla kaebus Ida Prefektuuri otsusele nr 2401, 10,000024 .” Magasime maha selle hetke kui korruptsioonis kahtlustatud reformikas pääses kohtuasjast ja sai vaid politsei (väärteo)otsuse, mille ta nüüd on vaidlustanud.

Kui ma eksisin ja Andres Jaadla protsessi on pärast käesoleva aasta aprilli meedias edasi kajastatud ja esineb infot ka pärast tema 23. mail toimunud istungit, siis oleksin tänulik sellele viitamise eest. Ma otsisin ja googeldasin aga ei leidnud ühtegi kohtus toimunud arutelude kajastamist või üleüldse, et Jaadlaga seoses oleks kohtust midagi ilmsiks tulnud.

Teatavasti Rakvere kohtumaja kohtunikud taandasid ennast selle asja arutamiselt, sest kes ikka tahaks oma linnapea vastu õigust mõista. Pealegi kui sama mehe erakonnakaaslane istub ka justiitsministeeriumis. See tõmbab sisuliselt karjäärile piduri peale. Nii leitigi ilmselt parem lahendus, et politsei tegi lihtsalt trahvi (otsuse).