Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Valitsuses kahtlejad on Eesti riigi vastased. Just see on viimase paari aasta jooksul meedias külvatud pilt. Eriti pärast Pronksiööd tähendas küsimusteta truuduse puudumine valitsuse vastu seda, et olid kohe Eesti riigi vastu. Kes pole Ansipi ja tema politsei koertega, on kogu Eesti vastane, näib olevat suhtumine.

Tõnis Saarts kirjeldas seda järgnevalt:

«Viimastel aastatel võtab minu meelest Eestis järjest enam maad hoiak, et kriitiline arvamuse avaldamine oleks justkui Eesti riigile ja tema mainele kahjulik. On pandud paika selged raamid, mis on “õige ja eestimeelne mõtlemine” ja mis ei ole,»

http://www.postimees.ee/603122/saarts-kriitilist-motlemist-peetakse-eestis-riigile-kahjulikuks/

See on mõttekontroll ühiskonna üle. Igas inimeses sisemise tsensori tekitamine. Selle järel polegi vaja välist tsensuuri ja võib ka Politsei- ja Piirivalveametist ametnikke vallandada. Näiteks 2009. aastal maksti koondatud ametnikele hüvitust 843 tuhat eurot ehk 13,18 miljonit krooni.

Mind on viimasel ajal hakanud vaevama kommunistide küsimus. Nimelt minule teadaolevalt toimus EKP keelustamine, mitte partei likvideerimine liikmete poolt. See tähendab, et juriidiliselt võttes ei ole Siim Kallas ega Andrus Ansip või tuhanded muud inimesed sealt välja astumiseks ka avaldust kirjutanud. See tähendab, et meie peaminister ja Euroopa Liidu volinik on endiselt EKP liikmed. Vastik mõelda aga tõenäoliselt võimalik.

Täna astub Haitil ametisse peaminister Garry Conille valitsus, mille programm sai hiljuti parlamendilt heakskiidu. Selle eesmärk on meelitada investorid Haitile, et riik tõuseks 2 aasta taguse maavärina järel jalgadele. Ennustatakse 9 protsendilist kasvu ja üritatakse uuendada infrastruktuuri ning tehnoloogiat, näiteks töötusparkide rajamisega. Järgmise viisaastakuga tahetakse luua 1,5 miljonit töökohta.

President Martelly alustas oma ametiaega lubadusega muuta Haiti Kariibide edulooks aga see ei veena diplomaate ega uurijaid, kes usuvad riigis senise poliitilise ebastabiilsuse jätkumist. Samuti on lahendamata veel maavärinas kodu kaotanud 600 tuhande inimese probleemid, kes elavad telklinnakutes. Peaminister lubas neile riiklikku elamuehituse programmi. Sellest eelnevast sai lugeda siit YLE uudistest.

Mulle tundub, et Haiti poliitikud on samasugused kui kõikjal mujal sh Eestis. Nad suudavad määratleda inimeste probleemid ja need sõnastada kui lahendamist vajavad küsimused. Antud näite puhul siis töökohtade loomine ja 600 tuhat kodutut inimest. Samas on neile omane ka võimalustest suuremalt mõtlemine ehk edulooks saamise unistus.

Eesti tahab ka meelitada riiki investoreid, kes siin looksid siis töökohti, selles mõttes oleme Haitiga sarnased. Eesti tahab ka jõuda Põhjamaade sekka, kuigi me pole sinna kunagi kuulunud. Meid on alati okupeerinud teised võimud ja meie omariikluse kogemus on äärmiselt lühike võrreldes teiste eeskujuks seatud riikidega. Suurelt unistamine on lubatud aga ühiskonda ei saa soovmõtlemisega lasta eksiteele viia. Mina eelistaksin igal juhul realistlikust olukorrast lähtuvalt seatud eesmärke ehk näiteks eesmärki parandada inimeste igapäevast elu läbi neile tasuvate töökohtade tekitamisega ja mitte rääkida võrdluses mõne teise riigi elustandardiga. Ilmselt tahavad valijad kuulda suuremaid valesid kui teostatavaid lubadusi, sest hääletasid nad ju 2007. aastal enim näiteks 15 jõukama Euroopa riigi hulka jõudmise ja 40 000 kroonise keskmise palga lubaja poolt.

Siinkohal oleks sobilik ära mainida, et viimase 3 kuuga tekkis Eestis juurde 5772 Haigekassa sotsiaalkindlustusega inimest ja üldarv jõudis 580121-ni. Samuti tuleb lisada, et võrreldes 2008. aastaga on ikkagi 96175 töökohta vähem. Pikemalt lugege siis töötusest sellelelt eelnevalt lingilt.

Võlakoormus ületas SKP 2007. aastal ja jõudis 108,3 protsendini. Järgnes võlakoorma kasv: 2008. aastal 116,7 protsendini, 2009. aastal 124,6 protsendini ja eelmisel aastal langus 115,2 protsendini. Käesolevaks aastaks võib prognoosida võlakoormuse kasvu 121,5 protsendini, kui lähtuda Eesti Panga ennustatud sisemajanduse koguproduktist ja liita eelmise aasta koguvälisvõlale juurde EFSF-ile antud kahe miljardi eurone laenukäendus.

Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP, sinine joon) ning era- ja juriidiliste isikute koguvälisvõlg (punane joon) aastatel 2001-2010 Eesti Panga andmete järgi (miljonites eurodes). Alates 2007. aastast on Eesti võlg suurem kui sisemajanduse koguprodukt. Graafik: Virgo Kruve

Valitsussektori võlakoormus oli mullu 754,1 miljonit eurot ehk 5,3% SKP-st ja et see on Euroopa Liidus väike, kuigi võrreldes 2001. aasta 190,8 miljoni euroga on kasvanud kümne aastaga 395% (754,1 miljonini).

Kirjutasin sellest ka täna ilmunud artikli, mida saab lugeda siit: Eesti liitumine EFSF-iga tähendab riigi võlakoormale 2 miljardi euro lisamist, mis on 365- protsendine (!) tõus.

Täna tuli teade, et Slovakkia valitsus lagunes EFSF-iga ühinemise hääletuse tõttu. Sealsed poliitikud ei olnud valmis võtma rikaste riikide päästepaketis osalemise kulusid oma madalamate palkadega kodanike õlule. Las sakslased ja prantslased päästavad oma pankureid, kes investeerisid laenumulli tekitamisse.

“Temast on saanud üleajateenija ja “lombakas part” ehk ameerika keeli see, kes on lõpusirgel ja vaba,” kirjutas Jüri Estam Delfi arvamusloos. Eesti keeles tõlgitakse “lame duck” hoopis kui hädavares. Selle teadmiseks peaks muidugi olema Eestis pikemalt elanud, sest viimasel ajal seda sõna eriti ei kuule. Asemel on tulnud luuser ja muud uuemad väljendid.

Mina olin ka sellel 2006. aasta septembrikuu päeval seal Tammsaare pargis Estonia juures, kuni Ilves tuli valituks osunult välja, saadetuna ihukaitsjatest, istus autosse ja läinud ta oligi. Ei mingit suhtlemist inimestega, täielik barjäär vahel. Järgnevad aastad on seda isegi süvendanud. Näiteks sai maksumaksja THI-le kuuluva Erma kinnistu ülalpidajaks ja tema naine Evelin tundub olevat abielus maksumaksjaga, sest me tasume tema hobide eest. Kui Toomas oleks midagi ameerikalikku, siis ta võiks teha nagu nemad seal, kes maksavad palka ainult presidendile ja mitte ühelegi tema perekonna liikmele. Seejuures täidavad ka Michel ja tütred presidendi perekonnas oma rolle, kuid neile tasub selle eest Barack. Isegi ametisse nimetamise päeva kleidi ostis abikaasa, mitte USA maksumaksja. Eesti tuleks dekoliniseerida sovjeti kultuurist, kus eliit kasutas perekondlikult neid hüvesid, millele sai ligipääsu keegi ametikoha kaudu.
Ma arvan, et järgmine kadriorgia viisaastaks tuleb ilmselt igavam kui senine.

Mis puutub aga meie vaesusse või lääne jaoks klantspildi maalimist, siis selles aitab meid vana hea petmisvahend ehk statistika. Näiteks Statistikaameti järgi oli 2010. aastal Eesti keskmine palk 792 eurot või 12386 krooni kuus, kuigi Maksu- ja Tolliameti (EMTA) andmetel oli eelmise aasta tuludeklaratsioonide alusel keskmine brutopalk 9940 krooni kuus. See on erinevus viiendiku võrra! Kui kõrgemad ametnikud ja Riigikogu saadikud saaksid palka EMTA-le esitatud tuludeklaratsioonide järgi, siis nad oleksid mullu kaotanud 19,74% oma sissetulekust. Võrreldes 2008. aastaga on Statistikaameti keskmine palk langenud 4% (niipalju tunneb majanduskriisi näiteks Ansip, Ilves, Ergma ja teised keskmise palgaga seotud ametikohtadel olijad oma sissetulekutes) aga Maksu- ja Tolliameti järgi on kogu riigi maksutulu langenud koguni 22,6%. Teenitud palgatulu üldsumma on EMTA järgi kahe aastaga kahanenud 29,06 miljardit krooni ehk 33,4%.

See asjaolu, et Maksuametis deklareeritud tulud on 2009. ja 2010. aastal järsult langenud aga see ei kajastu statistikas, lubabki Andrus Ansipil edasi väita, et „Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi.”
Selle nähtuse kohta, kus Eestis on keskmise palga numbrites märkimisväärne erinevus saab lähemalt lugeda siit “Ansip naeris välja Eesti ametnike andmed ”
Seal on ka graafik Statistikaameti ja Maksuameti tulumaksust alates 2003. aastast. Nende andmete märgatav lahknemine toimus just 2009. ja 2010. ning see annab aluse oletada, et meie statistikat on hakatud manipuleerima (kreekastumine), et Brüsselis käivad ametnikud ei peaks häbenema meie vaesust.

Reformierakond täidab enamasti oma lubadused kas pooles ulatuses või kordades pikema perioodi jooksul. Mina mäletan, et 2007. aasta valimistel oli neil reklaam “maksuvabad reeded,” kus talumees andis neljapäeval jalast püksid ja siis reedel kargas paljaste jalgade välkudes kaerajaani tantsida. Eesti rahvaga on samamoodi juhtunud, meilt on püksid jalast tõmmatud aga tantsime ikka uhkelt edasi. Kasvõi üritused Märkamisaeg, Ühtelaulmine, Vabaduse laul, rahvatantsuga talvel lumes ja suvel Eestimaa teedel.

Isegi sellele eelnevale vaatamata kavatsen internetist vaadata kell 15 toimuvat Riigikogu istungit, kus Toomas Hendrik Ilves saab taaskord kaela ametiketi ja annab ametivande. Mul tekkis selline küsimus, et kui eelmisel korral andis Arnold Rüütel selle talle üle, siis kes teeb seda nüüd kui ta ise on ka eelnev sellest loobuja? Veel üks põhjus, et vaadata. Veel 2006. aastal oli sündmus väärt ETV otseülekannet aga nüüd ei leia seda ühegi telekanali kavast. Isegi mitte Tallinna televisiooni kavast. Muideks, mul on unistus, et Riigikogu istungid oleksid digi-tv kaudu jälgitavad, sest tegemist on ühe kallima inimtöö viisiga kui arvestada nende istungite aega ja palkadeks kuluvaid miljoneid. Ah, saab ka ilma, ega populismi hulk selle puudumisest väiksemaks ei jää.

Tegelikult algasid Talebani positsioonide rünnakud 7. oktoobril 2001 aga see oli pühapäevane päev ja kohane on seda meenutada ka sellele lähimal pühapäeval ehk 9. oktoobril.

Nägin BBC pealt intervjuud Karzaiga. Ilmselt pole ühtegi poliitikut läänes, kelle meelest Afganistani olukorraga võiks rahule jääda. Eesmärgiks oli võita islami radikaalid aga tegelikult on nad lihtsalt peitunud tsiviilelanike vahele või Pakistani hõimualadele. Tegelikult plaanitakse sealt lähiaastatel jäädavalt lahkuda. Seal pole enam häid sihtmärke, mida pommitada ja poliitiliste struktuuride ehitamine ei ole sõjaväelaste ülesanne.

Praeguseks on see sõda USA jaoks kestnud näiteks kauem kui NSV Liidu sõda Afganistanis. Samuti on selle kulutused olnud märkimisväärselt suured. Koos Iraagi sõjale tehtud kulutustega, olidki need ilmselt põhjuseks, miks USA võlakoorem on praeguseks mitmekordistunud ja kasvasb iga aastaga triljon dollarit. Selle juures oli kindlasti ka teisi põhjuseid, kuid sõda on sageli finantseeritud laenudega.

Ma mäletan seda sõja puhkemise päeva. See oli päikseline sügispäev, olin Võsul ühel üritusel. Tagasi Tallinna jõudes kuulsingi raadiost, et pommitamine oli alanud ja see tähendas sõjategevuse algust. Tookord oli veel värskelt meeles 11. septembri rünnakud USA kaksiktornide vastu ja Pentagoni tulistamine raketiga ning erilist vastuseisu see sündmus ei pälvinud. Pigem oli tegemist ootuspärase asjade arenguga.

Käesoleva aasta aprilli lõpus tapeti ka selle sõja väidetavaks ettekäändeks olev Usama bin Ladin, sest Taleban oli keeldunud teda USA-le loovutamast. Asjaolu, et tema surnukeha pilte ei avalikustatud ja ta maeti kiirustades merre, tekitab rohkem kahtlusi kui annab kinnitust tema tegelikust surmast. Ma usun, et tema likvideerimine oli lavastus ja kunagine CIA kaastöötaja saadeti lihtsalt erru. Obama ajal polnud enam vaja terrrorismi võrdkuju, kelle ilmumisega televisioonis saaks õhutada paanikat, inimeste hirmu ja koguda toetust ükskõik millise poliitilise agenda läbiviimiseks. Isegi kui tema surm oli tegelik, siis antud konfliktis võitis üks saud tervet suurt riiki, sest tema algne eesmärk oligi tõmmata USA sõjalistesse konfliktidesse, millest tal ei oleks väljapääsu. Bush tuli teda koobastest otsima aga nad leidsid ta hoopis korralikust elumajast, kus kõik vajalik oli olemas. Seejuures on USA maine saanud kahjustatud (Abu Ghraib ja Guantanamo piinamised) ning islamiusuliste usalduse võitmiseks tuleb kulutada veel aastakümneid, et vabaneda palgasõdurite, piinajate, okupantide ja inimeste piinajate kuvandist.

Milline oleks olnud tagantjärgi tarkusena minu soovitus? Oleks tulnud abistada sealset relvastatud opositsiooni ehk Põhjaliitu, kes sõdis Talebaniga. Nad olid küll narkokaupmehed, sest erinevalt Talebanist ei näinud nad heroiinis probleemi kui sellega sai oma sõjategevust rahastada aga nagu ütleb kõnekäänd, siis minu vaenlase vaenlane on minu sõber. Seda taktikat rakendati käesoleval kevadel näiteks Liibüas, kus lendasid küll lääneriikide lennukid aga suurem osa lahingutegevusest jäeti liibüalaste endi kanda. Ilmselt Saddam Husseini vastu poleks taolisel nipiga saanud minna, sest Türgi ja Iraan oleks seal olnud omapoolsete huvidega, kuid pole üldsegi kindel, et Saddam oleks maailma kuidagi ohustanud. Me teame kõik, et mingeid keelatud relvi tal ei olnud, tema valitsus ei teinud koostööd terroristidega ja tegelikult oli riigi okupeerimise järel puhkenud kaos ja iraaklaste tapmine hoopis see põhjus, miks seal tekkis džihaad jänkide vastu.