Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Televisioon vajab tolasid, kellele lihtne tööinimene saab kaasa elada ilma liigselt mõtlemata või ajusid omamata. Kõik selgitatakse lahti ja taandatakse algosakesteks.

Mina ei ole sellel hooajal vaadanud ühtegi “Tantsud tähtedega” saadet aga pean ennast siiski pädevaks sellel teemal arvamust avaldama. Isegi rohkem kui need, kes pole kunagi TTV-d vaadanud aga leiavad, et selle järgi puudub vajadus.

Mis mind selle tantsusaate juures häirib? Esiteks asjaolu, et vaataja ei pea midagi tegema. Selle asemel, et vaataja leiaks endale tantsupartneri ja teeks mõned liigutused, lastakse tal osa saada teiste inimeste pingutusest. Tänapäeval ei öelda vist enam, et läksin välja restorani/discole/kusagile mujale kohta tantsima, vaid “vaatasin tantsimist telekast.” Tantsimine on pandud telepurki, tehtud odavaks meelelahutuseks, kus igaüks saab ennast tunda osava  ja ilusana.

Siiski olen lugenud selle saate kajastusi veebist, mis siiani kinnitavad minu arvamust, et ma ei ole mitte millestki olulisest ilma jäänud. Näiteks eelmisel nädalal oli see sündmuseks kui Kati Toots laskus lühikest seelikut kandes mööda linti alla. Meestel on sedasi köiega laskumisel püksid jalas ja vaatepilt pole piinlikkust tekitav. Kui seda teha seelikus ja harkis jalgadega, siis mina seal küll midagi naiselikku ei näe. Mulle meenub hoopis üks vanaema räägitud nali ilmselt möödunud sajandi keskpaigast (tema noorusajast). See on noorikust, kes läheb arsti juurde ja kurdab, et ei saa pissida. Arst siis vaatab eest ja tagant ning ütleb: “Edaspidi pühkige eestpoolt tahapoole.”

Naistele lubatav on tänaseks päevaks avardunud aga mina ei näinud Kati, seeliku ja lindi puhul midagi naiselikku või ilusat. Eile õhtul tuli pilt peaproovi kukkumisest, kus jällegi Kati üheks tegelaseks.

Õhtulehe uudis 6. novembri saatest

Selle pildi järgi ma tunnustan fotograafi, kes taolise hetke jäädvustas. See Kati õnnelik nägu kui ta on käe pannud Oti vastu (ilmselt parimate kavatsustega) vääriks isegi otsesaates vaatamist. Tegemist on peaproovis juhtunuga, mida hiljem ei korratud. Sellele järgnev uudis oli Anna Levandi maha pillamisest partneri kätelt, mille järel tuli kontrolliks käia kiirabis. Mehed, mis te nende naistega teete, et asi lõppeb kukkumistega? Ma saan aru, et lähete hasarti ja võidutahe paneb piire kompama aga kogu asja mõte peaks olema ju tantsimisest naudingu saamine, mitte ülemäärane riskeerimine.

Selle kõige järel on teemakohane küsida, et kas televisioon imiteerib elu või imiteerib elu televisooni. Taoline gräffiti oli Patkuli vaateplatvormi lähedal ja ilmselt on seal veel siiani kui seda pole vahepeal eemaldatud. Täpsemalt peaks küsima, et kuivõrd telesaade kajastab seal osalejaid ja millises ulatuses käituvad osalejad neile ettemääratud reeglite kohaselt. Kukkumised ja vigastused on spordi(aktiivse liikumise) kajastamisel üks alaliike, mis leiab alati mainimist teleuudistes, eriti kui sellega on kaasnenud osaleja surm või mõnest väärtuslikust kohast ilmajäämine. Kui siit hakata edasi mõtlema, siis äkki kümned tuhanded inimesed vaatavadki seda saadet kurja irvega, et millal üks või teine osaleja kukub või eksib, et saaks siis parastada.

Kokkuvõttes võib öelda, et tantsusaade sobib vaatamiseks neile, kes tahavad näha ennast tolaks tegevaid osalejaid. Sellega konkureerib mõnevõrra laulude saade “Laulupealinn,” kus osalejad on sarnaste osalemise motiividega (võistlus üksteisega, auhind) aga pääsevad vähemalt füüsilise valu võimalusest.

Ma arvan, et valdav enamus tantsusaate ja laulusaate vaatajatest oma elus neist kummagagi ei tegele, sest muidu nad ei vaataks seda televiisorist. Kes vaataks näiteks telekast inimesi autoga tööle ja õhtul koju sõitmas (neid saaks saboteerida, panna võistlema liikluseeskirja järgmises või kiiruses, jne), korteris elamisest (kunagi seriaal “Baar”), lemmiklooma eest hoolitsemisest (koeraga jalutamisest kuni võistlustel osalemiseni) või kasvõi arvutiga töötamisest. Need tegevused on meil ju igapäevased ning selle pärast pole need ka glamuursed. Seevastu tantsimine ja laulmine on tegevused, mida regulaarselt harrastab väiksem osa ühiskonnast (saledam, musikaalsem) ning see pakub huvi märkimisväärsele osale vaatajatest. Nüüd tekkib muidugi küsimus, et kas valiku olemasolul vaataksid nad edasi tantsu- ja laulusaateid või midagi harivamat aga sellele ei saa vastata kuni puuduvad alternatiivsed teleprogrammid mingi teistsuguse sisu ja saateformaadiga.

Ma mõtlen just meedias kajastamisena UFO juhtumit. Mina näiteks ei mäleta juba aastaid, et oleksin teleuudistes või pikemates saadetes sellel teemal midagi näinud. Võimalik, et mul on valikuline mälu ja olen selle kui ebaolulise info oma mälus kaugeimatele “riiulitele” talletanud aga mulle tõepoolest ei meenu juhtumeid seoses lendavate objektide ja maaväliste olenditega.

Tegin natuke internetis info otsimist ja selle peale meenus, et 2007. aastal oli brittidel suurem UFO-toimikute avalikustamine. Peale selle polegi justkui midagi olnud.

Küsimus UFO-de kajastamisest oli retooriline, sest meedia seisukohalt pole see oluline. Nad räägivad ja kajastavad seda, mis toob vaatajaid. Lihtsalt enam pole need ajad kui Eestis oli valdavalt paar-kolm telekanalit ning Kersna ja Vigla tegid saateid, mis tõid inimestelt ka kaasamõtlemist. Ma mäletan siiani seda lugu Viitna UFO kohta, mis ilmselt oli väljamõeldis. Siis oli veel Tallinnas mingi Hõbekuuse tänaval maja hoovis kahtlane objekt, mida peeti lausa UFO-de poolseks majakaks. Ma pole kuulnud ega lugenud, et see küsimus oleks saanud vastatud või sealt oleks mõni tulnukas välja tiritud. Küll mäletan seda, et mingi selgeltnägija väitis ennast ühenduses olevat sealse tulnukaga, kes oli suundumas tööjaama Kuul. Võimalik, et vahepeal on asjad mälus ka ebatäpsemaks muutunud, kuid igatahes pole enam UFO-de teema aktuaalne.

Nüüd on programme ja kanaleid sedavõrd palju, et infoväli on killustunud ja igaüks on oma nišši pugenud. Näiteks Tõelise TV ehk TTV kriitikud mainivad enamasti, et seda kanalit nad ei vaata ja juhtusid ainult seda ühte saadet nägema ning teevad siis selle põhjal üldistuse kogu programmile. Või kuulutavad kogu asja ebavajalikuks, sest sama raha võiks kusagile mujale Tallinnas panna näiteks betooni või krohvi. Selle peale ei mõelda, et Eestis on valdav enamus inimesi paiksed, kes ei käi pealinnas isegi äkki kord aastas, sest neil pole lihtsalt vajadust. Tööinimesed, pensionärid ja õpilased saavad oma asjad aetud ja elu korraldatud ka maakonnakeskusest ning pealinna tullakse harva. Selles mõttes on see justkui aken teise maailma, Eesti suurimasse omavalitsusse, kus toimuv tundub hoopis teistsuguse eluna. Näiteks Taheva valla eelarvest kulus 2009. aastal 58,5% sotsiaalse kaitse kulutusteks ( sotsiaalabi, toimetuleku toetused). See näitab kui vaeselt võidakse mõnes vallas elada kui üle poole rahadest kulub äraelamise kindlustamiseks. Tallinnas oli see näitaja 8,6% eelarvest. Muidugi võib vaielda, kas toimetuleku piiril elaval inimesel oli raha digiboksi soetamiseks või suudab ta nüüd kütte ja elektri eest maksta aga vähemalt on tal infokanal, et ka teistsugune elu on võimalik. Mis muidugi ei tähenda üleskutset Tallinna kolimiseks ja oma valla tühjaks jätmiseks, lihtsalt inimestel on ka muid vajadusi peale sooja eluaseme ja toidu ning seda täidab TTV.

Tegin plaanitust pikema vahelepõike linnatelevisiooni juurde aga viitan lihtsalt sellele, et telemaastikul on kanalite arv suurenenud ja vaatajate jaoks leitakse muid teemasid peale UFO-de. Ma usun, et mingil määral on nende kajastamisega nagu pommiähvarduste tegemisega. Kui meedia nendest räägib, siis sagenevad ka teated ähvarduste tegemisest või UFO-de nägemisest.

Reede õhtul vaatasin selget öist taevast ja mõtlesin neile kirkamatele ja natuke tuhmimatele tähtedele. Ennekõike sellele, et kui paljudel inimestel on aega üldse pilk sinna üles suunata ja mõelda tähtede liikumisele? Näiteks mina märkasin umbes kuu või rohkem tagasi, et lõunataevas on üks väga hele täht või objekt tekkinud. See püsis paigal ja järeldasin, et küllap see on mingi planeet. Võtsin appi tähekaardi ja sain selgust, et tegemist on Jupiteriga. Ma ei tunne, et saaksin seda teadmist kuidagi oma igapäevases elus kasutada aga lihtsalt teadmine, et määratlesin ühe meie tähesüsteemi planeetidest, tundus kuidagi meeldivana.

Mitte sedavõrd meelivana, et oleksin valmis külma ilma trotsima ja tähti vaatlema, lootuses midagi erakordset märgata. Ilmselt on ka Eestis neid inimesi, kelle harrastuseks on astronoomia. Vähemalt telekast nägin ühte sellist meest, kes oli omale teleskoobi ja vaatlustorni sisse seadnud vist isegi Tallinna piiresse (Nõmmele äkki). Ma tean seda, et tehisvalgus pole taeva vaatlemiseks hea ja asustatud piirkonnad on valgusreostuse tõttu keerulised vaatluse kohad aga sellegi poolest oli sellel õhtul hea korraks seisatuda, vaadata ülesse ja hakata hoomama neid valguse täpikesi.

Tulles tagasi UFO-de teema juurde, siis praeguseks tundub see olevat asendunud märksa maisemate asjadega. Ennekõike info katastroofide ja ees ootavate õnnetuste kohta (kliima soojenemine / jahenemine, võlakriis, eurokriis, töötus, jne.). Kellel olekski selle kõige kõrval aega mõelda, et äkki on meist eemal ka mõistuslik elu ja nad on siiapoole teel, et meiega ühendust võtta? Pärast inimese orbiidile lennutamist saime teada, et paradiis ei asugi planeedi Maa kohal. Mis tuletas mulle meelde ühte USA usklikku, kelle meelest pidi Piibli järgi maailmalõpp saabuma selle aasta mais ja kui seda ei juhtunud, siis teatas ta uueks kuupäevaks 21. oktoober, mis samamoodi pole teostunud.

Meil kõigil on igapäevaselt sedavõrd palju põnevat või hädavajalikku teha, et küsimus teistsuguste eluvormide või kosmose mõõtmete üle ei tulegi meelde.

Naistel tundub olevat võrdõiguslusega mingi tõsine probleem. Nüüd on ilmunud lausa raamat “Sissejuhatus soouuringutesse,” mille autor on Raili Marling. Selle esitlusel oli vähemalt 23 naist ja 1 (!) mees.

Ma ei saa kasutamata jätta sõnademängu soo teemal. Nimelt on looduses soostumisel erinevad etapid, mis kõik viivad kõrgsoo ehk raba tekkimiseni. Varasemast madalast mülkast on tänu taimede kasvule (sookail laguneb turbaks) tekkinud hoopis ümbritsevast kõrgemale kerkinud pinnas, mis imeb endiselt hästi vett. Seda tuntaksegi rabana. Nüüd pannes siia juurde sugude uurimise lühivormi soouuringud, saamegi sarnasuse rabauuringutega. Millest tuleneb algne mõttemäng soo uurijate rappa minemisest.

Sugude võrdsus on mõttena ilus aga praeguses vormis näeb see välja rohkem naiste aruteluna. Ma olen käinud ja osalenud erinevatel üritustel aga sedavõrd samasoolist vaatepilti kui nägin selle eelpool nimetatud raamatu esitluselt, polegi vist varem tähele pannud. Kui jätta arvestamata riiklikud paraadid, kus osavõtjate ja pealtvaatajate seas on mehed enamuses aga mitte sellises ülekaalus, et moodustaksid 95,9 protsenti ja ülejäänud 4,1 protsenti oleksid naised (1 mees versus 23 naist annab sellise suhte).

Raamatu "Sissejuhatus soouuringutesse" esitlus 18. oktoobri ETV uudistes

Või vaade esinejast natuke kaugemal, et näha tema poolt varju jäänud kuulajaid.

Ruumi teise poole kuulajad.

Nende 2 pildi peale pole kõik kuulajad näha aga uudisloo jooksul mahtus kaadrisse vähemalt 24 inimest, kellest vaid 1 oli mees. Siiski, pükste ja seelikute järgi oli olukord tasakaalukam aga neid ma ei lugenud, sest nagu me kõik teame, siis välimus pole tähtis, vaid loeb inimese sisu (seesmine ilu).

Seda lisan ka, et teemat käsitles ajakirjanik Anne.

Niikaua kui mehed boikoteerivad seda võrdõigusluse teemat üritustelt puudumisega, ei saa rääkida ka mingisugusest teadusest. Eriti veel sellisel pehmel ja muutuval alal kui inimsuhted ja ühiskond. Näiteks matemaatikas, füüsikas, keemias ja astronoomias on mehed ülekaalus aga nende uuringute tulemused ja järeldused ei sõltu uurija soolisest kuuluvusest, vaid matemaatilistest, füüsikalistest ja keemilistest näitajatest, mis ei lase ennast mõjutada asjaolust, kas tema kohta kirjutaja kannab pükse või seelikut. Niikaua kui soouurijate seas pole mehi ja naised üritavad ka nende arusaamu kajastada, saab tegemist olla vaid vildaka käsitlusega. Umbes nagu astroloogia, mis rõhub inimeste kalduvusele mäletada positiivseid kokkulangemisi ja unustada ebatäpsused või negatiivsed asjad.

Ma ei saa teisiti kui pean kiitma Tallinna TV filmivalikut. Kolmapäeva õhtul oli neil üks hiinlaste elust rääkiv film, kus oli noorte armastust ja lapsevanemate tööelu. Veidi naivistlik ja kultuurilise tausta mõttes kummaline aga täiesti vaatamist väärinud film. Ma ei näinud seal vägivalda, kriminaalsust, vihkamist ega midagi muud ühiskonna pahupoolelt. Seda kõike muidugi ei eitatud aga tegevus ei toimunud ka selle ümber. Ma ei vaata televisioorit, et saada ära hirmutatud ümberringi toimuvatest õudustest või kuulda järjekordset katastroofi lugu: kliima soojenemine, terrorism, tuumarelvad pahade inimeste käes, SARS, linnu- või seaseagripp, toksiline sealiha, tulnukate sissetung, viiruse muteerumine hirmsaks tapjaks. Selle asemel on võimalus elada kaasa tavaliste inimeste elus toimuvatele sündmustele ja mille lahendamine ei nõua üleloomulikke võimeid.

Tõeline televisioon

Eriti meeldis mulle see koht, kus perekonnas tekkinud tüli järel karjub ema oma poegade peale ja käsib ennast üksinda jätta. Tema kõrval istuv prantslasest vahetusõpilane(neiu) ütleb talle lohutavalt, et eelmises elus oli ta ise kindlasti hiinlane, sest mõistab tema käitumisviisi. Kolme poega kasvatav ema aga ütleb selle peale eneseirooniaga, et eelmises elus oli ta eesel. Minu meelest väga hea mõttekontstruktsioon, et praegustes möödalaskmistes saab süüdistada ka eelmise elu taaka. Näiteks selle asemel, et kiruda ennast ja öelda, olen rumal/loll võib samahästi öelda, et eelmises elus olin eesel.

Mulle meenub veel ühest teisest seriaalist umbes taoline mõte, et „tuhande aasta vanune idioot, kes ei suuda ikka veel midagi õppida.“ Selle lausuja oli muidugi inimese sarnane robot ehk android, kelle jaoks tuhat aastat oli teises mõõtkavas kui meie aeg.

Arvestades elu kulgemist ringidena ja tsüklitena, polegi imestada, et sattume samadesse olukordadesse taas ja peame jälle selle lahendama. Tehes seda vanaviisi, olemegi üllatunud samast tulemusest ja siis kirume ennast selle pärast.

Eile õhtul selle filmi peale mõeldes jõudsin veel ka järeldusele, et taoline kultuuriline mitmekülgsus aitab meil endil paremini mõista teiste inimeste käitumist. Teistes erakanalites kohtab pigem Hollywoody filme, kus teistsugused inimesed ja võõrad kultuurid on need halvad sissetungijad (kurjamid), kelle vastu head inglise keele kõnelejad peavad ennast kaitsma.

Võimalik, et praegunet TTV filmide valik on kuidagi seotud Euroopa kultuuripealinna aastaga aga vähemalt kolmandat ameerikalike kommertsfilmide levitajat meil pole tõepoolest vaja.

Üks päev pärast Riigikogu poolt EFSF-ile 2 miljardi eurose hiigelgarantii andmist pidasid 30 üleliigseks kuulutatud Eesti Energia elektrikku oma koondamise puhul sümboolselt matused. Sellest saab lugeda Õhtulehest ja vaadata TV3 videot.

Seal on intervjueeritud mitut töötajat, kes panustasid firmasse 5 kuni 8 aastat, ühe mehe sõnul lausa kogu oma tööliselu ning nüüd nad koondati. Nad jäid alla riigifirma korraldatud hankel teenuse osutamiseks tehtud erafirmade hindadele ja ülemustel tekkis kiusatud kulude vähendamiseks nad koondada. Ma ei tea selle hindade erinevuse suurust aga ilmselt uued töökohad neid mehi ees ei ole ootamas. Võimalik, et neile pakutakse kusagil senisest madalamat palka, sest kapitalism kasutab ära tööjõu meeleheidet. Kui oled laenu võtnud, siis on igasugune palk parem kui palga puudumine ja selle tõttu laenurahaga ostetud asjadest ilma jäämine. Muidugi on ka alternatiive, näiteks vaadata mõnda teise linna või riiki. Samas olen siin varem tsiteerinud Maailmapanga juhti, kelle kevadiste sõnade järgi tuleb 2008. aastal alanud kriisist küll taastumine aga see on ilma töökohtadeta taastumine. Selles mõttes siis, et tööhõive ei kasva, kuigi SKP võib kasvada.

Mul on väga selgelt meeles umbes 2009. aasta suvel (augustis?) ETV pealt nähtud uudislõik ühe Eesti Posti postkontori sulgemisest Ida-Virumaal. Seal korraldasid kohalikud inimesed ka postkontorile matusetalituse. Kohal oli puhkpilliorkester (külamehed, nagu matustel ikka), kadunukese jaoks oli kirst ja tellitud oli ka plaat postkontori avamise ja sulgemise daatumitega. Kohalikud inimesed olid ka matuselistena riietunud, ühel naisel oli isegi must loor (silmadeni).

Elektrikud selliste detailideni ei läinud, neil olid lihtsalt mustad lindid autode külge sidumiseks. Samuti eksisid nad signaali andes matuste kombestiku vastu, sest neid korraldatakse minuteada vaikuses (pulmad on signaalitamine). Nendega hüvasti jätjad olid tavalised kaastöötajaid, mitte juhtkond. Selles väljendubki eestlaste iseloom, et niikaua kui minu töökohta ei ähvardata, ma ei lähe protestima ega proovi olukorda muuta.

Ma ei oleks üllatunud kui juba mõne aasta pärast selguks, et Eesti Energia maksab sarnaste teenuste eest ligilähedast hinda sellele, mis ta maksis oma töötajatele palkadena.

Lõpetuseks jääb ka küsimus, et mis on riigifirma eesmärk. Kas olla turul efektiivne läbi kulude kokkuhoiu(koondamise) või aidata säilitada riigis tööhõivet? Minu arvates ei ole kärpimine kriisist väljumise lahendus, sest see toob kaasa tarbimise alanemise, sellele reageerivad hinnad tõusuga (mida väiksem kogus, seda kõrgem ühiku hind) ja konkurentsivõime kaotus ongi käes.