Arhiiv ‘toidutööstus’ Teemas

Reformikate lubadus, mis andis vastupidise tulemuse

Pühapäev, märts 20th, 2011

Leidsin failide hulgast järgmise Reformierakonna reklaami, millega 2003. aastal kutsuti inimesi Euroopa Liiduga liitumise referendumil jah ütlema. Lubaduse järgi olevat Euroopa Liidus tarbija kulutused toidule 1/10 aga Eestis lausa neljandik. Sõnum kõlas: “Vali jõukam tulevik! Ütle jah Euroopa Liidule! Keskmine eestimaalane kulutab täna neljandiku oma sissetulekust toidule, EL kodanik ainult 10 %.”

Reformierakonna ajakiri Reformikiri kiitis Euroopa Liiduga liitumist madalate toidu hindadega. Tegelikkus ei saa sellest enam kaugemal olla.

Reformierakonna ajakiri Reformikiri kiitis Euroopa Liiduga liitumist madalate toidu hindadega. Tegelikkus ei saa sellest enam kaugemal olla.

Mhm, me oleme olnud ligikaudu 6 aastat Euroopa Liidus aga toidukorvi maksumus sissetulekust on isegi kasvanud suuremaks kui neljandik.

Esmalt Statistikaameti tabel elatusmiinimumist (€)

Ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 2004. kuni 2009. Allikas: Statistikaamet

Ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 2004. kuni 2009. Allikas: Statistikaamet

Tähelepanu tuleb pöörata, et kahe viimase avaldatud aasta andmed on ligilähedaselt samad ega kajasta ilmselt tegelikkust. Mina mäletan, et 2007. aastal algas juba suurem toiduainete hinnatõus ja pole põhjust uskuda, et hiljem oleks see lõppenud või tagasi läinud.

Minimaalne toidukorv 2004. kuni 2009. eurodes. Allikas Statistikaamet

Minimaalne toidukorv 2004. kuni 2009. eurodes. Allikas Statistikaamet

2004. aastal oli elatusmiinimum 117 € ja toidukorv 48,7 € (41,6 %) ja 2009. aastal vastavalt 170 € ja 75,2 € (44,2 %). Sellega on tõestatud, et minimaalse toidukorvi suurus võib olla 41 kuni 44 protsenti. Enam pole juttugi, et 25 %.

Mida oleks saanud Reformierakond teha, et toidu hind ei oleks sedavõrd palju tõusnud? Kui ma ei eksi, siis kõigis meist rikkamates riikides on toidule kehtestatud madalam käibemaks aga ansiplased on sellele vastu olnud. Mina küll saan aru, miks inimesed lähevad Soome, kus toidule kehtib madalm käibemaks, teenitud tulu maksustatakse astmeliselt ja valitsuses on Keskerakond sh peaminister.

Järjekordne toiduahela mürgistus dioksiinidega

Neljapäev, jaanuar 6th, 2011

Toit on muutunud tööstusliku tootmise objektiks ja selle kasumite maksimeerimiseks on lubatud kõik vahendid. Viimane teade Saksamaal saastunud linnusöödast oli ootuspärane.

Meenutame varasemaid uudiseid dioksiinide leidmisest Läänemere kaladest või Iirimaa sealihast. Samuti Hiinas piimapulbri sisse melamiini (plastiku koostisosa) teadlikust lisamisest. Niikaua kui toidu tootja on rohkem huvitatud oma toote ära müümisest kui selle tarbija tervisest, ei hakka olukord paranema.

The hazardous chemical dioxin, linked to the development of cancer in humans, was discovered in eggs and poultry in several German states last week. It is believed to have been introduced in animal feed contaminated with industrial fats.

Up to 3,000 tons of an animal feed additive were found to contain traces of dioxin, according to a report from the German Agriculture Ministry

http://www.dw-world.de/dw/article/0,,14752483,00.html

Lühike tõlge sellele viidatud tekstile: inimestel vähki tekitav keemiline dioksiin leiti kanamunadest ja lihast mitmel Saksamaa liidumaal. Usutakse, et see sattus loomade toidu sisse tööstuslike õlidega saastumise järel. Dioksiini jälgedega loomasööta on leitud 3000 tonni.

Kokku võis dioksiiniga olla saastatud kuni 150 000 tonni sööta. Skandaali tulemusel on suletud 1000 linnufarmi ja 8000 kana tapetud.

Saastatud kanamunad (136 000) on jõudnud Hollandisse, kuhu neid eksporditi detsembris.

Somaalia piraadid võitlevad rikka Euroopa röövpüügi laevadega

Kolmapäev, september 1st, 2010

Meie meedias on kajastatud Somaalia rannikul kala- ja kaubalaevu kimbutavaid piraate kui kurjategijaid. Tegelikult, võivad nad lihtsalt võidelda 300 miljoni väärtuses tuunikala röövpüügi ja mürgiste jäätmete merre uputamise vastu. Ka Eesti meremees oli nende käes vangis. Mina ei ole meedias kuulnud ühegi “piraadi” arvamusi. Seega, me teame meremeeste, poliitikute ja sõjaväelaste seisukohta antud küsimuses. Konflikti ühe osapoole kajastust. Juhtumisi on see sama meie omaga ja nii oleme veendunud, et oleme õigluse poolel. Kuid äkki ikkagi ei ole?

Hoopis teise vaatenurga sain lühilaine Hispaania ingliskeelset raadiot  kuulates. See oli juba augusti alguses aga võtsin vaevaks ja otsisin internetist ka saate salvestuse ülesse.

http://www.rtve.es/resources/TE_SEMIF01/podcast/mp3/4/5/1280303275854.mp3

Selle salvestuse esimesed 25 minutit ongi järgneva ümberjutuste aluseks.

Alacrana traaleri vallutanud piraadid väitsid, et Hispaania laev oli ebaseaduslikult püüdmas tuunikala Somaalia vetes.

Piraadid nõudsid oma 2 varem vahistatud kaaslase tagasitoomist Somaaliasse ja vabastamist.

Laeva meeskonna omaksed ei teadnud kelle poole pöörduda, sest ametnikud olid välistanud lunaraha maksmise. Ometigi saavutasid teised piirkonnas kalastavad laevaomanikud täiendavaid garantiisid. Kuigi küsiti sõjaväe toetust, siis seda ei saadud ja selle asemel nõustus riik maksma 50 % erafirmade turvameeste palkamise kuludest. Nende relvastusse kuuluvad ka automaadid ja nii saidki traallaevad palgasõduritest armee. Ometigi pole meremehed veel rahul ja soovivad pardale ka raskerelvi (granaadiheitjad, raketid) mida olevat piraatide poolt kasutatud.

Juhtum ühe teise traaleriga, mis oli kahel korral palgasõdurite abiga piraatide rünnakud (210 miili kaugusel rannikust) tagasi tõrjunud aga keeldus endiselt piirkonnast lahkumast. Piirkonna laevadele oli antud nädala jooksul 21 hoiatust!

Somaalia enda kalatööstus on kõige rohkem kannatanud piraatidega võitlemise tõttu, sest nende väikseid aluseid peetakse piraatide omadeks ja tõrjutakse kalastusvetest eemale (Euroopa laevade poolt). Teisalt on kalastamine vähem tulus tegevus kui piraatlus. Ühe pealiku sõnul ongi see isemajandav kohalik tööstusharu, kus iga eduka operatsiooni järel ostetakse paremaid relvi ja kiiremaid paate.

Rikkad riigid Hispaania, Prantsusmaa ja Jaapan riisuvad vaese Somaalia loodusvara – kala. Kui vaadata nende riikide tegevust muudes meredes, siis nad lõpetavad alles siis kui viimane tuunikala on välja püütud.

Algselt viidatud traaler Alacrana oli teadete järgi väljaspool EL-i määratud turvalist kalastuspiirkonda ja seda eesmärgiga saada suuremat saaki. Rohkem saaki tähendab rohkem raha ja kedagi ei huvita ülepüügi tagajärjed või meeskonna käekäik. Hoolimatus loodusvarade vastu.

Somaalia on nurjunud riik alates 1991. aastast ja seal ei ole lootustki kalastuskvootide kehtestamiseks ja see teeb mere ahvatlevaks Euroopa kalalaevadele, mis teenivad India ookeani regioonis püügiga 6 miljardit eurot aastas. Sõjaväe kasutamine traalerite kaitsmiseks on kulukas ja ebefektiivne. Ainuüks Hispaania kulutab aastas 72 miljonit € operatsioonile Atalanta (Belgia, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Kreeka, Hollandi, Hispaania ja Rootsi sõjalevade ühised patrullimised Somaalia rannikul piraatluse lõpetamiseks). Palgasõdurite kasutamine laevadel teeb olukorra rahaliselt ja inimelude ohustamisena isegi hullemaks.

Hispaania kaitseminister on rääkinud igikestvast merel patrullimisest kui ei saada kontrollialla Somaalia sadamaid ega lõpetata sealt laevade väljumist.

Alacrana oli 48 päeva vangis ning kartsid oma elude pärast, sest vangistajate olud olid ka halvad.

Piraatlus on Somaalias hiljutine nähtus, see algas möödunud sajandi keskpaigas kui ilmusid võõrad laevad (Euroopast) kala püüdma, aastas 300 miljoni dollari väärtuses ning hakati rannikuvette uputama mürgiseid jäätmeid. Kohalikus ajakirjanduses on sellest probleemist pikalt räägitud. Lisaks jäätmete uputamisele on erinevad organisatsioonid tuvastanud ka traalidel keelatud püügivahendite kasutamise. 2004. aasta tsunaami ajal jõudis isegi varasemast suurem hulk mürgitünne randa(isegi tuumajäätmeid) ja selle toimepanijateks peetakse Itaalia maffiat, kes rikastub jäätmete “matmisega” (tegelikult merre uputamisega).

2006. aasta ÜRO raport kirjeldas Somaalia rannikumerd kui “kõigile vaba” röövimiseks. Teises raportis nimetati merest püütava toidu väärtuseks 300 miljonit aastas. Sajad traallaevad on seal ebaseaduslikult tegutsenud nüüd juba kaks kümnendit ja teevad seda isegi teiste riikide (mitte päritolumaa) lippude all, et reeglitest mööda hiilida.

Reuteri teatel on tuunikala varud 2 viimase aastaga märgatavalt vähenenud. Põhjusi võib olla 2: ülepüük Prantsuse ja Hispaania laevastike poolt või klimaatiline soojenemine, mis surub kalad sügavamale traalide ülatusest.

Käesoleva aasta aprillis oli piraatide käes vangis 18 kala- ja kaubalaeva meeskonnad.

Ümberjutustuse lõpp.

Leidsin siia juurde ka ühe teise teksti ja toon sealt lõike.

By Agustín Velloso Santisteban

03 November, 2009

PRISON PREFERABLE TO FREEDOM?

Perhaps Spanish fishers could forgive Somalis for not knowing the differences between the foreigners who approach their coasts in order to take away their fisheries, from those who land in order to impose a political regime, and both from those who just choose to dump their nuclear waste in the sea bed.

According to the United Nations Development Programme (UNDP), Somali fishermen live in one of the world’s poorest countries. Life expectancy is approximately 48 years. Around 60 per cent of the population is illiterate, while there is no compulsory basic education law. Close to 36 per cent of infants are underweight. There are half a million refugees and another million internally displaced. Hundred of thousands undergo similar living conditions. Almost everything is scarce, especially human rights.

GOOD PIRATE, BAD PIRATE

Perhaps Somalis could forgive Spanish fishers for not knowing the difference between illegally fishing in Somalia and in Norway, and not knowing the different ways each people has to protect their riches.

In 2005 a Norwegian Navy vessel seized a Galician boat illegally fishing halibut. The Navy communiqué says that ‘during the inspection we found out that the boat had big amounts of halibut hidden in its hold’. It also informs that ‘we ordered the boat to sail to Tromso (a north-western city), but the Spanish captain refused to comply with.’

Perhaps one could forgive the Norwegians for being so insistent. The very next day (20 November) they seized another Spanish fishing boat: ‘The Garoya is the second fishing boat captured in two days. It has been reported that it kept in the hold more than 100 tonnes of halibut, just like the Monte Meixueiro seized yesterday. Its captain has been charged with providing wrong information to the fishing authorities and tampering the books.’

www.countercurrents.org/velloso031109.htm

Selles viidatud artikli lõigus toodi näiteid, et somaallased ei pruugi eristada kaugelt kalalaevu ja mürgiseid jäätmeid uputama tulevaid laevu. Samuti arvestades riigis valitsevat ebastabiilsust, võib Euroopalik vangla olla isegi neile parem.  Oodatav eluiga on 48 aastat, 60 protsenti kirjaoskamatud. Riigist on põgenenud 500 000 inimest ja miljon on sisepõgenikud.

Teises lõigus tuuakse näide Hispaania kalalaeva röövpüügist Norra vetes, kus selle riigi sõjalaeva korraldusi eirati ja valetati püügud saagi ja koguste kohta.

Kasutasin Google vahemälu, sest see konkreetne server ja lehekülg ei olnud kättesaadav. Võimalik, et see võeti üleüldse maha. Igatahes mul on kogu teksti koopia kui keegi tahab rohkem lugeda.

Kui edaspidi kuulete Somaalia nälgivatest inimestest, siis mõelge, et äkki tuleb just teie hiljuti söödud kala just nende maailma vaeseimate inimeste toidulault.

Somaalia on sedavõrd katkine riik, et selle kohta puudub Economisti taskuteatmikus isegi riigist rääkiv info või lehekülg (olemas 69 riiki). Niipalju on lõpus märgitud, et rahvastik 10,3 miljonit ja SKP inimese kohta 470 $ ning mediaanvanus 17,9. Eesti näitajad: 1,3 miljonit, 14500 $ ja 38,9 aastat.

Varsti kaob toodetelt selle valmistaja nimi

Kolmapäev, august 4th, 2010

Mina ei ole Kuubal käinud aga nägin dokfilmis “Surplus – Terrorised into Being Consumers” (Ületootmine – terroriseeritud tarbima) ühte teemakohast näidet. Seal on müügil ainult 1 sorti hambapasta. Selle pakend on ilma kirjadeta, sest kõik teavad sisu. Pole enam vajadust peale trükkida isegi toote nime Perla (Pärl).

Filmis "Surplus - terrorised into being consumers" on kaader Kuuba hambapasta Perla tuubist, mis on ilma kirjadeta. Kaader videost http://www.youtube.com/watch?v=bQWP7P2TIEQ

Filmis "Surplus - terrorised into Being Consumers" on kaader Kuuba hambapasta Perla tuubist, mis on ilma kirjadeta. (Tõlge inglise keelest: Me kutsume seda hambapasta. Selle nimi on Perla. Igaüks teab seda.) Kaader videost http://www.youtube.com/watch?v=bQWP7P2TIEQ

Kõik selle dokfilmi osad on kättesaadavad ülal toodud aadressi ja kasutaja kuparanto konto kaudu. Filmile on olemas ka eestikeelne tõlge subclub.ee lehel. Kust saada aga dokfilm? Selle peate ise lahendama, siin ma vihjeid ei anna. Kuid tagasi teemasse.

Selle eelneva näitaga tahtsin tuua näite ka meie elust 5 või 10 aasta pärast kui laseme toimuda praegusel kaubanduskettide algatusel. Selle nimeks on margitoode või omatoode. See tähendab, et näiteks piima, kohupiima, vorsti või ükskõik millise teise toiduaine pakendile on trükitud selle konkreetse kaupluseketi logo ja pakendil on kiri, et valmistatud ka selle sama kaupluseketi tellimusel aga tegelik valmistaja on nimetu. Mitte kusagil pakendil ei ole kirjas, et milline osaühing või aktsiaselts selle toote pakendas või kust pärineb tooraine. Näiteks mina leidsin paar kuud tagasi hakkliha pakendilt, et see oli tellitud Eestist, pakendatud Poolas ja liha pärines Suurbritanniast. Kui hakata mõtlema, siis Inglismaalt liha vedamine Eestisse pidi tekitama üsna märgatavalt transpordikulu. See on võimalik ainult selle tõttu, et liha ja loomade kasvatajale makstakse umbes 10 kuni 15 % toote lõpphinnast. Ülejäänud 85 protsendi eest siis veetaksegi toodet ühest Euroopa äärest teise.

Teine näide on mul kohupiima pakendi kohta. Kui selle alumise pildi suuremaks klikite, näete ka kirju lugeda. Kuid seal on kiri, et:

Toodetud Eestis A-Selver AS-i (Pärnu mnt 238, tel. +372 6673800, 11624 Tallinn) tellimusel. [järgneb sama info vene keeles].

Margitoode Selver kohupiim ilma tootja nimeta. Foto Virgo Kruve

Margitoode Selver kohupiim ilma tootja nimeta. Foto Virgo Kruve

Mina tahaks vähemalt linna täpsusega teada, kus on toode valmistatud.

Mis on sellise arengu tulemuseks kui poeketid viivad läbi tootjate nimede eemaldamise toodetelt? Ennekõike lõigatakse läbi tootja ja tarbija vaheline ühendus. Eesmärgiks ongi, et tarbija ei teaks toote valmistajat. Sellisel juhul saab poekett, antud juhul siis Selver, hiljem vahetada temale piima, kohupiima, liha, vorsti või ükskõik millist toiduainet tarnivaid tootjaid.

Esialgu võetakse tootjalt proovipartii. Hiljem öeldakse, et siin on meie markeeringuga toodete pakendamise materjal ja kui tahad oma toodet (liha, piima, ….) üleüldse kusagile müüa, siis pead selle panema meie pakendisse ja ainult siis võtame selle müüki. Taolise sundvaliku ette ei ole veel tootjad jõudnud aga margitoodete ehk omatoodete levikuga on see paratamatu.

Kõige kurvem selle juures on asjaolu, et kauplusekett omandab võimu tarbija ostukäitumise üle. Tarbija ei saa enam eelistada ühte tootjat teisele. Tema eest teeb valiku ära poekett. Selveri ostjuht määrab, millise rasvaprotsendiga on piim või millise lisamaitsega kohupiim (miks peaks olema üldse vanilli maitsega kohupiim, mis on läänes odava saasta tunnus?) ja kas lihal on kondid sees (ribi) või on see tailiha.

Kui Selver oleks kevadel oma eesti liha müügilt korjamise ära jätnud ja teinud seda näiteks aastal 2013. siis ilmselt selleks ajaks ei olekski enam vahet olnud, sest tarbija ei olekski teadnud, kelle käest Selver liha tellis. Praegu oli poeketi ainus viga liigne kiirustamine. Nad arvasid, et margitoode on juba tarbija poolt omaks võetud, et inimesi ei huvita nende toote päritolu. Näiteks 2008. suvel oli Rimi reklaam, kus ühes kaadris oli lehma udar ja selle küljes lüpsimasin, siis näidati piimapakki, teises kaadris oli sama udar ja lüpsimasin ning nüüd näidati Rimi sildiga piimapakki. Selle järel tuli kiri, et sama toode aga üks nimi (täpset sõnastust ei mäleta).

Sõnum kaubanduskettidelt on ühene. Me tahame müüa vaid oma nime ja logo kandvaid tooteid, sest siis saame ise valida meile toote tarnija ja tarbija lülitada ostuotsuste tegemisest välja. Väga raske on protestida kui sa ei tea, kes on sinu konkreetse toote teinud.

Kui Kuuba on loobunud hambapasta tuubile sildi trükkimisest ilmselt konkurentsi puudumisest, siis Eesti kapitalistlik majandus üritab jõuda täpselt samasuguse tulemuseni, et tootel ei oleks selle valmistaja nime.