Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Eile jõudis siis rõõmustav uudis meediasse. Ajalehed Postimees ja Äripäev koondavad halveneva reklaamituru tõttu inimesi. Igati teenitud karistus. Äripäev oli see leht, kes soovitas viimati valida Isamaaliitu ja Postimees on kümnendi olnud reformikate ajaleheks. Võiks parastada, et saite nüüd nende poliitikat ka omal nahal tunda. Tegelikkuses on mõjujõuks muidugi USA sub-prime laenudega paljudele suurtele pankade tekitatud kahjumid ja selle tulemusel odava laenuraha otsa lõppemine. Tuntakse ka krediidi kriisi või credit crunch nime all. See tõi kaasa ka Eesti kinnisvaramulli tühjaks jooksmise ja sisetarbimise vähenemise, mis väljendus ka majanduskasvu ära kadumises.

Minu arvates pole paberile trükitud ajalehel tulevikku. See on üle mõistuse kalliks tehtud. Kui võtan ühe üleriigilise päevalehe tellimuse, siis see maksab aastas julgelt üle 1000 krooni (sõltub millisele soodus kampaaniale satud). Selle summa eest saaks juba pooleks aastaks ajakirja Time tellimuse (seal kirjutati USA laenukriisist juba 2007. septembris!) või kolmandiku Economisti aastatellimusest. Seejuures pole nende eesti lehtede informatiivsus võrreldaval tasemel kui soovitakse saada aimu poliitikast (näiteks pühapäeval ei kajastanud ükski eesti kanal Austrias toimuvaid üldvalimisi, leidsin alles Euronewsi vaadates), majandusest või teadusest ja avastustest. Aga äkki olen ma liiga nõudlik eesti ajakirjanike vastu, sest ma pole umbkeelne eestlane ja võin tarbida teistes riikides toodetud meediat. Näiteks yle1 uudised on kajastanud naisekandmise MM-i aga Eesti kanalid mitte.

Minu jaoks on ajalehe tellimine ka väga kallis makulatuuri tekkimise viis. Ma tean, sest olen ise teinud korraga mitme tuhande kroonise tellimuse erinevate lehtede peale. Viimati vajasin lehtede transportimiseks lausa kaubikut, sest aastate jooksul kogunenud virn oli kastidesse pakituna vähemalt kahes virnas mul üle pea. Pärast seda võtsin lehtede tellimist ja ostmist märgatavalt vähemaks ja praeguseks on jäänud vaid 62 cm kõrgune virn. Mis te arvate kui palju on selle virna peale lehe kaanehinna järgi raha kulunud?

Ajalehtede tellimine on raha raiskamine. See virn on 62 cm kõrge, sisaldab 221 ajalehte ja nende kaanehind on 3733 krooni.

Enamasti on siin Eesti Ekspressi ja siis näpuotsaga Maaleht, Postimees, Äripäev, SLÕhtuleht, Eesti Päevaleht, Helsingin Sanomat, tosin Iltalehti ja paarkümmen Lõunalehte. Kogu virn on 62 cm kõrge ja selle ostmiseks või tellimiseks on kaanehinna järgi kulunud 3733 krooni. Võib vaid ette kujutada kui palju oleks maksma läinud selle virna kasvatamine inimese kõrguseks.

Kokkuvõttes luban, et ainult erandkorras ostas edaspidi mõne Eestis ilmuva ajalehe ja loen vaid internetis ilmuvaid artikleid. Säästan nõnda raha, loodust kui ka enda närve reklaamivaba eluga (adblock kaitseb interneti reklaamide eest).

Eurovisioonil põrunud ja seal hüüdnime piano fucker (klaveri keppija) saanud Tarmo Leinatamm ei saanud viimase Teletaibu saatega eriti hakkama. Esmalt suur ja lohisev promo hansapange nimelisele firmale. Seejärel paljastus, et Ansipi valitsust ei hoiagi midagi koos.

Leinatamm: Mis ühendab Isamaa ja Res Publica liitu, Sotsiaaldemokraatlikku erakonda ja Reformierakonda?

Marek Reinaas: Niipalju kui mina koolis käies õigusteaduskonnas õppisin siis seal õpetati küll, et kõige paremini ühendab gruppe ühiselt sooritatud kuritegu.

Leinatamm: Ja mis on selle kuriteo nimi? Riigieelarve?

Reinaas: Riigieelarve, loomulikult.

Ivan Orav metsa raiumise kohta: nii, et laastud lendavad, maa peab must olema./../ minu isa kiskus paljaste kätega kuused välja/../ma ei tea mitu inimest ta tööga ära tappis.

Täna teen reklaami leheküljele, mis maksis riigile 264 550 krooni. Seejuures olen enam kui kindel, et tegelikult polnud selle raha sees lehekülje infoga täitnud inimese palk. Eriti meeldis mulle aga pilt, kus ühendati pomm ja Eesti 90 aastapäeva logo. See on tõeliselt “loominguline,” sest eelhäälestuse järgi peaks seal raportis olema midagi plahvatuslikku, kas siis halvas mõttes skandaali või heas mõttes uudist.

Praegu ma pikemalt sellise hinnaga lehekülje põhjendatust ei käsitle, küllap jõuab seda teha edaspidi, kuid mõnele huvitavale arengule majanduses viitaks küll.

Eilses Terevisioonis olid Arengufondi juhtfiguur Ott Pärna ja majandusekspert Siim Sikkut jõudnud “põhjapanevale järeldusele,” et Eesti majanduslik struktuur on ennast ammendanud. Seda võiks järeldada ka viimaste kvartalite majandusnäitajate võrdlemisest ja sellele tulemusele jõudmiseks poleks vaja Arengufondi.

Tsiteerin

“Kui me tahaksime sama kiirest edasi kasvada, siis tähendaks see seda, et Eesti eksport peaks kahekordistuma. See näitab seda, kui palju oli selles kasus õhku sees,” selgitas ta. http://www.arengufond.ee/news/

Esiteks tundub, et uudise tegija oli düsgraafik, sest sõna kasus antud konteksti ei sobi ja pigem oli tegemist sõnaga kasvus. Teiseks ei lugenud arengufondi lehele selle riputaja teksti läbi ega parandanud viga vaid vaevus tegema copy-paste.

Eriti pessimistlikuks aga muudab järeldus:

“Üks mõtteviis, kuidas võiks mõelda on see, et meie hõive osakaal on kreenis sektorite suunas, mille ekspordipotentsiaal ei olegi väga suur. Ja isegi kui seal midagi eksportida, siis selle ekspordi lisandväärtus on hästi väike. Me räägime siinkohal tekstiilist, puidust,” rääkis Pärna.

Jällegi: sõna tuleks lahku kirjutada – ekspordi potentsiaal. Selline lapsajakirjanike poolne keele uuendus viib lõpuks selleni, et saame ülimalt pikad monstrumsõnad ja kulutame teksti mõistmiseks rohkem aega.

Mart Laari valitsus oli viimati see, kes rääkis Eesti eelistena välisinvestoritele odavast tööjõust. Seejärel tuli lubadus: madalad maksud. Nüüd teame, et Ansipi valitsus kehtestab ka uusi aktsiise ja planeerib täiendavaid makse. Mul on seda kurb öelda, kuid Eestil pole enam ühtegi eelist, isegi mitte geograafilise transiidimaana. Sellel kevadel olid Venemaa piiril ootavatest autodest järjekorrad nii Eestis kui Soomes kuid meil olid need mõned kilomeetrid, Soomes aga kümnetes kilomeetrites. Eesti piiril seisid furgoonautod, Soomes peamiselt uusi sõiduautosid vedavad veokid. Arvake nüüd ise, kumma kauba pealt võib rohkem lisandväärtuse maksu võtta, kas suvalise konteineri või sõiduauto pealt?

Hetkel panen siia punkti, kuid teema läheb kindlasti edasi.

Foto: Arengufondi koduleht.

Tõsielu seriaalides osalejate enesetapud pole midagi erakordset. Seda on juhtunud ka isegi sellise ohutu seriaaliga “Buss,” mis oli kordades leebem osalejate vastu. Nad ei pidanud polügraafi all oma intiim- ja tööelu lahkama. Ometigi üks neist suri.

Bussi seriaalist tuntud Nele(22) hüppas pärast seriaalis osalemist Iisaku vaatetornist alla ja suri. Viitan:

«See oli enesetapp, kardan ma,» arvab «Bussis» sõitnud ning Nelega lähedaseks saanud Maris.

«Ta eksis, et sinna läks. Ta ei teadnud, millega oli tegu. Ta ei oleks tohtinud sinna minna, see polnud tema jaoks. Ta oli väga hea hingega ja armastav inimene,» teab Eduard [Nele elukaaslane].

Tema sõnu kinnitab ka üks «Bussi» osa, kus Nele palub end saatest välja hääletada. «Inimesed, ärge hääletage minu poolt ja saatke mind palun, palun, palun koju! Ma tõesti igatsen oma lähikondlaste järele,» anub Nele ja kohendab oma pikki heledaid juukseid kaamera ees. Kui ta välja hääletatakse, ei varja ta oma rõõmu: «Alguses arvasin, et olen siin paar päeva. Muidugi on hea, et ma sain kauem olla, sain teha selliseid asju, mida ma muidu kunagi ei teeks. Käisin sellistes kohtades, kuhu ma elu sees võib-olla ei satu. Kuid ma olen läbi ja lõhki linnainimene, ma ei kannata tegelikult vintsutusi /-/, ma ei pea hullule treeninglaagrile vastu,» ütleb Nele ja lubab otse kaamerasse vaadates: «Ja rohkem elu sees mitte ühtegi tõsielusarja! See on kohe kindel raudsõna.»

«Suhe oli neile oluline ja tähtis,» teab Nelega «Bussis» heaks sõbraks saanud Meelis. «Ta elas selle kõik enda sisse, näitas, et kõik on nii vahva. Ja kui ta ütles mulle, et ei lugenud Delfi kommentaare, siis ta valetas. Ta ütles, et tal suva, ei teda huvita, mida need pubekad kirjutavad. Aga ta luges ja need läksid talle hinge. Ta muretses Eduardi ja vanemate pärast,» teab Meelis, kes ise elas väga raskelt üle tõsielusarja stseeni, kus teda hakati homoks sõimama.

«Oleksin võinud hulluda, oleksin võinud võttemeeskonnale kallale minna, tappa kedagi. Oleksin võinud sealsamas saates end ära tappa. Saatetegijad ei mõelnud, et ma pean ka pärast saadet elama. Selle mainega. Neil oli põhiline, et saate reiting oleks kõva. Ma ei soovitaks isegi oma suurimale vaenlasele minna tõsielusarja.»

Kirsti Vainküla 30.08.2005 http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=179954

Selle Eesti esimese telesurma meenutamise peale tulin alles pärast eelmise postituse kommentaare. Mina ei mäletanudki seda sündmust, ju ma polnud siis reality seriaalide hoolas vaataja. Kolm aastat tagasi piisas väga noore inimese enesetapuks vaid lörri läinud suhtest ja kaamera ette purjus peaga jäämisest.

Äratundmisrõõm õudukate fännidele

Ma ei kujuta ette, mida teeb võidetud 200 000 krooniga endine politsenik kepi-Külvi, kelle töökoha sekspartneri isiku tuvastamine näib olevat Inno ja Irja selle nädala tööplaaniks. Samuti ei tahaks ma olla Hannes Võrnu nahas, kes peab sellist piinavat ülekuulamist teostama (pildil, taustaks kotid ahvatleva rahaga).

Loe lisaks: Tõsielu seriaalides osalejate valikule psühholoogi kaasamine pärast Nele juhtumit: http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=180020

Inglane poos ennast pärast seriaalis osalemist ülesse: http://uudised.err.ee/index.php?0550508