Naisametnike monopol soolises võrdõiguses
Pühapäev, oktoober 12th, 2008Märkasin Inno ja Irja blogis arutlust perevägivallast, kus Justiitsministeerium eeldas selle toime panijana vaid meest. Vaatasin Sotsiaalministeeriumi leheküljelt, et Soolise võrdõiguslikkuse osakond koosneb 88,8 protsendi ulatuses naistest. Kas siit järeldub, et sooline võrdõiguslikkus on feminismi legaliseeritud vorm Eesti Vabariigis? Kuid milline iroonia, sest ministeeriumi loosungiks on “Võrdsed võimalused inimväärseks eluks.” Millised on siis meeste võimalused 11,2 protsendilise esindatuse juures?
Soolise võrdõiguslikkuse osakond koosneb 88 protsendi ulatuses naistest. Leidke nimekirjast 1 mees! Ekraanipilt www.sm.ee
Umbes aasta või 2 tagasi oli see osakond 100 protsendiliselt naistest komplekteeritud. Isegi kõige äpumat meest polnud sinna leitud. Nüüd siis lõpuks on leitud üks mees, kes on õppinud lastega suhtlemist, kirjutamist ja lugemist erinevates keeltes. Ma muidugi möönan, et osakonnas töötav 1 mees on samm soolise võrdõiguslikkuse suunas ka sellega tegeleva ministeeriumi jaoks. Kuid ühiskonda mõjutava eeskuju andmiseks on seda endiselt häbiväärselt vähe. Isegi praegu tegelevad perepoliitika teemadega vaid Mari ja Külle ehk meeste vaated näiteks perekonnaseaduse menetluses olid antud eranditult naiste hoole alla. Kuid nimetame ära ka teised Soolise võrdõiguslikkuse osakonna naistöötajad: Kadi Katharina, Katri, Käthlin, Kristiina, Helen ja Evelin. Ja nüüd kiire 3 punkti küsimus: Mis oli Soolise võrdõiguslikkuse osakonnas töötava ainsa mehe nimi?
PS. Ärgu nüüd naised valesti aru saagu. Ma pooldan printsiibina soolist võrdõiguslikkust. Kuid siiani näeb see välja pigem meestele ära tegemisena. Umbes sedasi, et nüüd maksame kätte kõik need emade ja vanaemade kannatused. Samut reageerin ma kriitiliselt silmakirjalikkuse nähtustele võrdõiguslikkust edendavas riigiteenistuses.
