Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

14.03.2009 Kristiine keskuse ees väike uinak kell 14. Foto Virgo Kruve

Eesti majandus on unne suikunud. Töötajaid jääb tuhandete kaupa üle. Reedel jõuti 50 000 ametlikult registreeritud töötuni. Aga kui palju on neid tuhandeid, kes elavad elukoha kaotuse hirmus? Kas siis saab ka ainsaks varaks pea alla pandav kilekott?

Kindlasti arvaks peaminister Andrus Ansip, et sotsiaaltoetuste lennukilt külvamine tuleb lõpetada ja iga sajakroonise taotuse eest tuleb ka avaldus esitada. Justkui vähendaks see väljamakseid. Kaugel sellest, selle avalduste menetlemise kulu läheks suuremaks.

Kindlasti võiks ka sotsiaalminister ja Andrus Ansipi parteikaaslane Hanno Pevkur arvata, et töötutel tuleb riigilt toetuste kerjamine ära lõpetada. Umbes taoline oli vist tema EPL-is antud esimese intervjuu mõte.

Viidates veel oma eelmisele Hiina teemalisele kirjutisele, siis võiksime nende kombel sõna kriis mõista ka teise tähenduse ehk siis võimaluse läbi. Kõlab küll julmalt aga kui headel aegadel tegid halva kodulaenu otsuse, siis varsti võid silmitsi seista elukoha kaotusega. Meenutage 16. veebruaril ETV-s näidatud dokfilmi Hukatuslik ahnus, mis jutustas lugusid USA kinnisvara kriisis laenudega liialt riskeerinud inimeste väljatõstmistest.

Omamoodi irreaalsest maailmast kirjutavad ka mõned eriti paadunud IRL-i ja parempoolsete vaadetega inimesed, kes endiselt peavad töötust mingisuguseks vabatahtlikuks asjaks. Neile ei jõua kohale, et näljapalga eest pole mõtet tööl käia (kui kogu palk läheb transpordi, söögi ja elukoha peale ning kord aastas saad osta ühed jalanõud ja komplekti riideid).
“Endiselt on ligi 2000 vaba ametikohta” – err.ee

Märksa adekvaatsem on kirjeldus, et isegi kõrgharidus ei pruugi anda soovide ja võimete kohast töökohta.
Ka mina, Brutus! (ehk Kuidas minustki näljarott sai)

Mulle meenub möödunud sajandi lõpust ühe õppejõu kirjeldus Venemaa tookordse majandusolukorra kohta, kus palka ei makstud inimestele kuude ja kvartalite kaupa. Aga keegi ei saanud aru, kuidas nad kõik veel elus püsisid. Ütleja arvates oligi see mingi Vene ime, et ilma palgata käidi tööl ja keegi ära ei surnud.

Pole just eriti lohutav Toomas Lumani ütlus, et tema sissetulekud on vähenenud nüüd 90 protsenti. Kui rohkem kui pooltel inimestel on need niigi vaevu üle minimaalse elatustaseme, siis on ka 10 protsendine palgakärbe tõsine katastroof.

Nägin laupäeval Tallinna tänaval ühe lennufirma reklaami mis teatas, et Helsingi kaudu saab nii Euroopasse kui ka Aasiasse. Ka mulle tundub, et Eestist on mõttekas välja suunduda, sest valdav osa ringlevast rahast on kadunud. Või õigemini osutus see sisse laenatud rahaks. Hoia siis Hiina alt, Eesti piir käib varsti vastu sinu müüri ja Venemaa peab vahepealt kaduma.

Helsingi kaudu aasiasse. 14. märts 2009 Tallinn Pärnu mnt. Foto Virgo Kruve

Pildiga haakub ka tänane jutt Postimehes. Nagu pildilgi näha rohelist tuld, nii loodab ka EAS ettevõtlust arengumaa turu tõusu pealt arendada.

«Ütleme niimoodi, et Hiina on 10–20 aasta pärast maailmas riik number üks. Eesti kohalolek Hiinas on äärmiselt vajalik,» sõnab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) nn saadik Hiinas Shanghais Valle Feldmann.

«Kasv on suur, mahud tohutud ja seda ignoreerida poleks kindlasti tark,» märgib Cliftoni juht Jaak Anton.

Samamoodi otsib oma uue vähiravimi turustamiseks partnereid AS Celecure. «Üritame Hiina turule pääseda. Eesmärk on lähiaastatel litsentseerida toode mõnele suurele ravifirmale, kes selle Hiinas  müüki paneks,» ütleb ettevõtte juht Tarmo Kivi.

Kaugemale on aga arenenud Mobi Solutioni tütarfirma Fortumo, mis pakub juba eelmisest aastast hiinlastele võimalust lükata käima oma SMS-teenus ja teenida sellega raha.

http://www.postimees.ee/?id=94562

Rohkem ma seda artiklit ei viita, sest muidu läheb meeleolu liiga pessimistlikuks. Tundub, et ettevõtjate ambitsioon piirdubki allhanke tegemisega.