Lugesin eile innojairja.blogspot.com lehelt, et Innol on sünnipäev. Ma ei jõudnud kell 11.40 tehtud sissekandele veel reageeridagi kui vaevalt 2 tundi hiljem sain kutse tulla Andmekaitse inspektsiooni tunnistajana ülekuulamisele sama blogiga seoses.
Suur jälgiv silm www.aki.ee
Sai siis kokku lepitud veel samal päeval minek, sest ma ei taha ju ametnike tööprotsessi venitada. Kohale jõudes selgus, et küsimusi esitav Indrek ja protokolli vormistav Kadri tundsid huvi Inno ja Irja kohviku viibimise vastu (kokku 1 päev) aadressil www.minueesti.com ja sinna ligipääsude üksikasjade suhtes.
Ma ei täpsustaks küsimuste iseloomu ega oma vastuseid, sest selle 1 päeva kohta oli ka ülal viidatud aadressi peal kronoloogiline kirjeldus. Küll aga üllatas mind, et Andmekaitse inspektsioon on võtnud vaevaks tegeleda kohviku seinale kirjutatud ja kaebajate eraelu puudutavate teemadega. Ma olen seisukohal, et kui kedagi on solgiga üle valatud, siis pole erilist mõtet hakata kaebama selle solgi konsistentsi, lõhna ja värvuse üle. Kui hakata siin veel õigust taga ajama (solk polnud mitte must vaid helepruun), siis lõpuks jääb see solk hoopis tugevamini külge kui oleks seda saanud juhtuda ühe sahmakaga. Ja täiesti olen ma vastu sõnavabaduse piiramisele läbi andmekaitse taha pugemise. Eestis ei ole ühtegi seadust, mis keelaks inimesel olla loll ja kui ta on seda õigust kasutanud ning avaldanud enda kohta teistele inimestele fakte või pilte oma (era)elust, siis pole maksumaksja palgatud ametnike kohustus sellise info avalikuks saamist uurida või selle edasise leviku vastu võidelda. Sama lootusetu oli nõukogude ajal võidelda anekdootide vastu. Internett teeb sama asja, kuid lisaks veel piltide kaasabil ja märksa tõhusamalt. Kujutage ette kui vaevaline oli kuulujuttude levitamine suust suhu ja kui lihtne on seda teha internetti tuhandetele üheaegseks lugemiseks riputamisega.
Ma olen kuulnud prokuröride ütlust, et kõik süüdimõistetud on ennast ise sisse rääkinud. Seega mõelge inimesed enne kui oma kohta infot teistele jagate või seda lausa internetti panete (seal see arhiveeritakse, paljundatakse, tõlgendatakse ja lõpuks on moondunud kõverpeegliks, kus algus ja lõpp on 180 kraadi erinevad).
Mina olen veendunud, et igaühe sõnavabadus on öelda oma tuttava Juku või Mari kohta välja kõik mida ta arvab, teab või on kuulnud tema kohta. Sinna alla käivad ka videod, pildid ja helisalvestised. Kuid see ei kehti teadliku väljamõeldise levitamise ehk laimu korral. Ja selle vastu aitab otse levitaja poole pöördumine. Minge tema juurde, võtke nööbist kinni ja küsige otse silma vaadates, et miks ta valetab. Kui see ei anna mitme katse järel tulemust, siis pöörduge alles kohtu poole.
Nagu võisin järeldada küsimustest ja hilisemast vestlusest, siis mõneti on tegemist teed rajava menetlusega. Inspektsiooni poole olevat ka varem inimesed pöördunud palvetega internetti tsenseerida nende kohta käivate tekstide või piltide suhtes aga asja uurimisel olevat sageli selgunud, et tegelikult pani kaebaja ise need mingi aeg tagasi ülesse ja nüüd on need muutunud ebameeldivaks. Lihtsalt ei mõisteta veel, et internetti pandud materjalid võivad hakata elama oma elu ja jõuda ringiga ka sinna, kus nende taustsüsteem ei pruugi autorile enam meeldida.
Kokkuvõttes pean Andmekaitse inspektsiooni tegelemist blogis avaldatud materjalidega sama lootusetuks kui seinade sodimise ehk gräffiti vastu võitlemist (juba Vana-Roomast on leitud kritseldusi peldiku seintelt). Oleks ma teadnud, et 8 päeva pärast Inno ja Irja blogi ootamatut kadumist selle autoritele asenduspinna pakkumist peaksin vastama 33 küsimusele ja koos protokolli koostamisega kulutama sellele 90 minutit, siis oleksin kindlasti jätnud oma abi pakkumise tegemata. Aga kindlasti ei kavatse ma minueesti.com lehte sulgeda ega sealseid asju muuta. Pigem tuleks sellest teha edaspidiseks I&I materjalide peegel, et järjekordse “juhtme seinast tõmbamise” järel poleks lugejates peataolekut. Kui parafraseerida arheoloogide ütlust, siis keskaegsed kemmergud on tänapäeval neile kõige rikkalikumad leiukohad, sest sinna visatud asjadel on olustiku kohta tähtsat infot edasi anda. Teatavasti oli see aga ka koht, kus isegi kuningad käisid jala ega pirtsutanud.
13. aprill 2009
Arheoloogilised väljakaevamised Sõpruse kino juures tõid päevavalgele haruldased keskaegsed jalavarjud. Ajaloomuuseumi arheoloogiakogu hoidja Krista Sarve sõnul kuulus leitud king mehele ning tegemist on hea leiuga. “Tallinnas selliseid, kus pealne ja tald koos on, väga palju ei ole,” rääkis Sarv. Jalavarjud on säilinud, kuna omanik viskas need keldris asuvasse sõnnikuauku.
http://uudised.err.ee/index.php?06161252
