Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Ma olen endamisi imestanud, et mis vägi paneb inimesi korteris pidama koeri ja kasse. Minule meenutab see keskaegset majapidamist, kus ka talveks võeti lehmad ja lambad toanurka elama, et olevat soojem olla. Mitte, et ma lõhna pärast kurdaks aga kodu on minu jaoks ikkagi inimestele ja see pole neljajalgsetele loomadele. Nad pole sealt küll välistatud aga neil on ikkagi ajutise külalise roll. Minu kodu ei saa olla neile 24/7 elutsemise kohaks.

Lugege Daki blogist ja kommentaaridest, milliseid probleeme on isegi kasside pidamisega. Pole just meeldiv avastada, et sinu voodi osutub kassile märgistamise kohaks! Minul on meeles oma kassi omanikuks olemise aegadest, et minu kodu märgistamisega tal probleeme ei olnud, sest saime teda üsna vabalt välja jalutama lasta. Kuidas ta talvel hakkama sai, siis ausalt öeldes ei mäletagi. Aga kindlasti on seal vahe, kas olla kassi omanik eramajas või (Tallinna) kortermajas, kus isegi trepikoja inimesi ei tunta ja isegi inimesed elavad pead-jalad koos, rääkimata siis veel kassidest, kellele ei jaguks kindlasti oma personaalset territooriumi märgistamiseks.

Ma ei räägi isegi koertest, keda maailma suurimas usundis islamis peetakse üldsegi ühtedeks räpasteks loomadeks (ega siis muidu neid ei kasutatud Abu Ghraibi vangide piinamisel). Mul nimelt elutseb kortermajas ülemisel korrusel üks närvihaige Kati, kelle klähvimist võib kuulda üsna regulaarselt hilisõhtutel enne ja pärast jalutamas käimist.

Keelusilt koertele linnas jalutamiseks. Autori foto

Tuli selline üsna koduloomade kriitiline postitus aga isegi oma eitavale arvamusele vaatamata jätan teistele inimestele võimaluse elada välja oma domineerimise vajadust mõne kodulooma peal. Ja las nad siis kakatavad oma koeri pensionäride muruplatsidel, kasvõi kolm korda päevas. Mina pole Tallinnas elatud tosina aasta jooksul murul kordagi paljajalu käinud. Ilmselt on selliseid inimesi veel teisigi aga võin kinnitada, et olete paljust mõnusast ilma jäänud. Tõeliselt meeldiv on kõndida hommikuse kastega murul, mis parajalt lühikeseks pöetud ja saate olla kindel, et seal pole kümne naabri koerad ja kassid oma hädadel käinud (vaba loodust on ümbruses sedavõrd palju, et neil pole selleks põhjust).

Jätkem siis inimestele võimalus pidada ka kasse ja koeri ning suhelda märksa algelisemal tasemel, sest teise inimesega suhtlemine nõuab suuremaid oskusi ja võimeid. Inimene nimelt ei lase ennast väntsutada ja ainult toiduga teda ära ei meelita.

Lõpetuseks veel niipalju, et koerad eramajade aedades on täiesti aktsepteeritav nähtus ja väikelinnas või maal koera ja kassi pidamine on täiesti vastuvõetav. Lihtsalt linnas ja kortermajas tuleks see ära keelata või siis maksustada kõrge tariifiga nagu seda tehakse Jaapanis. Jah, seal on olemas ka lemmiklooma maks nagu ka kinnisvara ja automaksud.

Ajalehed kiduvad. Hiljuti pandi venekeelseid lehti lausa 2 tükki üsna väikse vahega kinni. Siis saatis Maaleht oma toimetaja Sulev Valneri aiatöödele Virumaa tallu.

Postimees üritab loetavust säilitada inimestes pealekaebamist õhutades. Kampaaniaga kutsutakse pildistama kaaskodanike parkimise harjumusi.

Pooleldi murule parkinud auto 15. aprill 2009. Foto Virgo Kruve

Olen ka ise selliseid puuduliku lastetoaga või siis kehva lugemisoskusega (liikluseeskiri või paigaldatud liiklusmärgid) juhtide autosid linnas märganud aga ma ei hakkaks selliseid pilte küll Postimehele saatma. Muidugi leidub iga päeva fotokat kaasas kandvate inimeste hulgas selliseid kümneid ja rubriik saab külastusi ning võrguleht reklaamide näitamisi. Mõne prominentsema puhul ka hukkamõistu osaliseks saamine võib edaspidi sundida korralikumale käitumisele aga naabrivalve kombel inimeste järel nuhkimine ei saa olla kultuuri parandav. See soov õigesti käituda peaks tulema inimese seest ja mitte hirmust, et äkki keegi näeb.

Lugeja kaamerasilma ette jäi eile Tallinnas Haabersti Rimis osaliselt eraldussaarele pargitud TV3 uudisteankru Märt Treieri Jeep Patriot. http://www.tallinnapostimees.ee/?id=115886

Samuti tuli eile teade, et minister Juhan Parts pargib oma autot invakohale. Ja mis siis sellest, küsiks mina. Sugugi mitte alati ei paista inimese puudelisus välja ja kui Eesti peaministriks 2 aastat olnud ja nüüd 2 aastat majandusministri ametit pidanud (eesti majanduskasvu muutnud veel protsendiliselt suuremaks languseks!) poliitik arvab heaks ametiauto parkida invakohale, siis võib see olla lihtsalt tegeliku olukorra paljastumine ning mitte etteheidete tegemise koht. Suurbritannias oli ka pime minister, kes sai isegi oma juhtkoeraga kõrge riigiametniku jaoks vajalikud tööd tehtud. Miks ei peaks siis seda suutma invakohale parkiv Juhan Parts?