Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Eesti Reformierakonna Ringhäälingu (ERR) puhastustuli sülgas välja veel ühe ajakirjaniku, kes ei sobinud Urmet Kook´i sisaldavasse organisatsiooni. Varasemast on teada Peep Taimla ja Marite Kallasmaa juhtumid ning nüüd siis Helle Tiikmaa, kes ei leia välisuudiste toimetuses rakendust alates juunist.  Ilmselt ei olnud ta piisavalt parempoolse ajupoolkeraga mõtlev, et jäi isegi soenguga alla Peeter Kaldrele ja Aarne Rannamäele. Või kutsus ta liiga vähe oma saatess IRLi inimesi: Mihkelson, Nutt, Laar. Kindlasti on vajalik aga Rannamäe, kes tormab esimese suurema Iisraeli kriisi korral kohe sinna reporteriks (enne Iraagi invasiooni, Liibanoni sõja ajal, detsembris 2008 kui mõrvati 1300 palestiinlast) ja kajastab judeo-kristliku ilmavaatega kooskõlas olevaid seisukohti.

11. mai 2009 jäi Helle Tiikmaa viimaseks välisilma saateks Eesti Reformierakonna Ringhäälingu ekraanil.

Igatahes tuleb Helle Tiikmaal otsida endale uus koht, sest majanduskriis on kärpinud kogu meediaturgu: Kalevi kontsernist kuni venekeelsete lehtede sulgemiseni ja sinna vahele siis paarikümne kaupa äripäevas, postimehes ja delfis läbi viidud koondamisi.

Kuulan just tagantjärgi esmaspäeval viimaseks jäänud saadet Ivar Raigiga, kus kõlas väitena stagneeruv Euroopa Liit (assotsieerub mulle NSVL-iga) ja ei tunne mingit kahetsust selle “ajakirjaniku” lahkumise üle. Olgu tal kerge süda telemajast välja astudes, sest Euroopa Liit saab sellest ainult võita. Samuti ka televaatajad, kellele hakkab nüüd alles jäänud padu-parempoolsus paremini silma.

Ma ei tea kas asjaolude halva kokkulangemise või siis lahkumiskingitusena aga saates oli ka telesild Tartus asuva kommentaatoriga. Pole nagu varem sellist kahe linna vahelist telesilda eriti märganud Välisilma saates.

Telesild Tallinn-Tartu oli lahkumiskingitus? Viimane pauk teletaevas!

Pean ikka veel halvasti ütlema selle Ivar Raigi kohta, kelle väitel USA majanduslangus saab olema väiksem kui Euroopa Liidul ja samuti EL-i tähtsus jätkab vähenemist. Minul on küll teistsugused andmed, kus ELiit on maailma 1. majandusruum, SKP-lt isegi USAst üle. Muidugi kaotati pankades palju raha USA-s kinnisvara ostmiseks aga selle praeguse kriisi põhjus ongi just nimelt USAs. Vaatasin just eile katkendit Rooma impeeriumist, kes üritas ka barbareid alistada läbi nende hulka oma kultuuri ja eluviiside viimise. Lõpuks olidki barbarid omavahel lõhestunud kaheks, kus osad olid roomlastest positiivsel arvamusel ja kasutasid nende eluviisi (toit, kultuur, riietus, autod, muusika, filmid) ja teised üritasid siis esivanemate kombel edasi elada. Mis sellest välja tuli, siis seda loomulikult teame. Samuti ka seda pikka ja vinduvat allakäiku, mida ei aidanud isegi judeo-kristlikule usundile üle minek.

Nägin kahjuks eilse reporteri lõpust ära vaatajate mitu aastat kestnud ajupesu järgse reflektiivse käitumise. 94 protsenti SMS-hääletajatest polnud rahul Eesti kohtu õigeks mõistva otsusega Pronksiöö kohtuasjas. Vaid 6 protsenti mõistis õigusriigi põhimõtet, kus õigust mõistab kohus.

Selline lugupidamatuse õhutamine telejaama poolt seaduste ülimuslikkuse vastu viibki tänaval märatsemise ja omakohtuni. Ma ei ole muidugi vastu ansiplaste ja laarikute poolt 2007. a aprilli järel korraldatud provokatsioonides osalejatele karmide karistuste mõistmisele (hukka mõistmine oli ja on parteiline survemeetod) aga seda ei saa anda pööbli kätte otsustamiseks. Üksikult on inimene mõistlik aga pärast telerist rentsli Reporteri vaatamist hakkab ta kujutama ennast kohtunikuna ja tahaks õiguse mõistmise enda kätte võtta ehk viia asja omakohtuni. Sedavõrd suur protsent (94) hääletama vaevunutest näitab ühelt poolt regulaarse vene-viha õhutamise tulemuslikkust Kanal 2 saadete poolt (neil oli seal ju see Jürgen(?) kes käis KAPO tulnud vihje peale kaameraga notšnoi dožori inimeste kontorit Tartu mnt pandimaja kõrval provotseerimas ehk siis täitis operatiivtöötaja funktsioone) ja teisalt ka umbkeelsete eestlaste piiratud maailmapilti ja sallimatust. Või siis tuleks esmalt küsida, et mitu vastajat sellel saatel üldse oli ja alles siis hakata telejaama vaadatavuse kohta midag arvama? Igatahes piinlik, Liis Lillemäe Pärnust, et vaevusid taoliselt hääletusel osalema.

Olaf Suuder teavitab 94 protsendi televaatajate allumatusest Eesti Vabariigi kohtu otsusele. 12. mai 2009

Tänane paberleht trükkis ära juba eile internetis olnud Deutsche Banki arvamuse, et Eesti ja Baltikumi majanduskriisi lahenduseks on laenude ümbernomineerimise kohalikku valuutasse ja seejärel devalveerimise. See tähendab siis riigieelarve rahaga laenu võtjate päästmist.

Mina olen selle vastu, et heal ajal oma elujärge laenuga parandanud ja välisvaluutas laenanud inimesi peaks hakkama nüüd päästma. Seejuures tuuakse ohvriks riigieelarve siiani väike võlakoorem, mida selline ümber mängimine kordistab.

Ma olen viidatud panga dokumendis toodud riigi konkurentsivõime parandamisega läbi krooni devalveerimise igati nõus aga selle käigus ei saa eelistada mingeid inimeste gruppe. Muidu läheb nagu rublade vahetusega kroonide vastu, mille telgitagustest rääkis mulle SEB töötaja mõned aastad tagasi. Nimelt sai tookord kroonideks vahetada 1500 rubla inimese kohta. Ometigi ei olnud aga mitte kõigil sellist summat ja nii toimuski õhtul puudu jäänud osa korrigeerimise abil raha vahetamisega tegelenud inimeste tuttavatele ärimeestele üle limiidi olnud sularaha vahetamine kroonideks. Selle juures võime ka küsida, et justkui keegi ei saanud kahju ja kõigi kohta vahetati 150 krooni kuid tegelikult olid mõned ärimehed sellised, kes said oma algkapitali ja siis veel lisaks teiste arvelt vahetatud kroonid.

Ma ometigi mõistan eurodes laenu võtnud inimeste kartusi, et devalveerimise korral tuleks neil näiteks 30 protsenti rohkem kroone igal korral tagasi maksta ja see lööks kindlasti valusalt. Aga lohutage ennast sellega, et elu ei olegi õiglane ja tõmbab meid kõiki läbi, läbi kuivatustrumli muidugi.

Õpime euromünte. Foto Virgo Kruve

Kas keegi saab aru või oskab öelda põhjust, miks ei võiks näiteks 25 000 laenuga kodu omandanud inimest läbi teha eraisiku pankroti? Mulle tundub, et see tähendab küll väga kasinale elatustasemele kukkumist aga see pole võrreldav töökoha kaotusega. Kui sissetulek jääb alles või isegi ilma selleta peaks olema tagatud mingilgi tasemel eluase ja toimetuleks. Või vähemalt kujutan ma ette olukorda, kus Eestis on turvavõrk raskustesse sattunud inimestele.

Pigem tundub seda devalveerimise huvi ilmutavat Rootsi pangad, kes ei tahaks suurel hulgal kinnisvara korraga sundmüüki sattumist ja on oma äriplaanidesse rehkendanud vähemalt 50 protsendilise juurdehindluse põllupealse küprokmaja eest.