Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Konkurentsi tihenemine on pannud ajalehed üksteise kohta majandusliku seisu avaldavaid artikleid kirjutama. Viimane neist oli Ekspress Grupi ja Delfi vahendatud spekulatsioon Äripäeva müümisest. Meelis Mandel tõttas seda kuulujutuks tembeldama. Tore, et ta lasi ka minu arvamusel ilmuda aga märkus, et “su kandideerimisel meile pole mõtet, ei osutu valituks niikuinii” oli mulle kinnitust andev sisu: Äripäev on poliitiliselt diskrimineeriv seltskond. Nende senine ärimudel on olnud keskerakondlaste ja keskerakondlike poliitikute sõrmede peale vaatamine, kuid hoopis ära on unustatud parempoolsed poliitikud. Selles pole midagi imelikku kui meedia toodet valmistav seltskond omab poliitiliste ideede seas oma lemmikuid aga taoline ennetavalt eitav otsus isegi ühtegi kandidaadi esitatud dokumenti omamata viitab pigem onupoja poliitika ja mitte personalipoliitika viljelemisele.

Algne arutelu leidis aset aadressil:

http://meelismandel.wordpress.com/2009/09/01/ekspressi-hambutust-runnakust/

aga ma ei tee seda lingiks, sest muidu kajastub see ka teisel poolel kommentaarides. Oma kommentaari veelkord kommentaariga täiendada aga ei ole eriti mõttekas.

Viimati mõtlesin oma CV saatmise peale 2008. detsembris aga vaid loetud kuud hiljem pani ettevõte kogu oma äri kinni. Jutt käib Kalev Meediast.

Ma loodan, et Äripäevaga ei lähe samamoodi ehk ta on veel alles ka pärast 18. oktoobri valimisi (ajavahe oleks sama kui minu viimasel mõttel kusagil meedias ennast proovile panna).

Seniks aga lepin teadmisega, et Meelis saadab spämmi ja teeb veel seda nii kavalalt, et küsib sõnumi saatmise õigustusena luba seda sama spämmi saata.

Kes tahab lähemalt teada, miks spam kirjade saatmine ei turguta ettevõtte majanduslikku seisu võiks lugeda spämmivate firmade taoliste juhtumite kohta kas käesolevast blogist (märksõnad hansalevi, hansanet, zuper) või www.veebimees.info

Olen aeg-ajalt kirjutanud ka kuusnurkade teemal. Mõtlesin seekord külastada ühte selle temaatika lehte aga selgus, et masu on ka selle ära likvideerinud.

Nüüd suunab leht hankewitz.ee hoopis lehele http://www.empirechronicles.co.uk/ ja ma ei saagi teada, kuidas “nõnna on kirja pandud” elab käesoleval aastal.

Sellises usu rõhutamises ei oleks midagi erilist kui sellega ei oleks tegelenud varem päevalehes ja delfis töötanud “ajakirjanik” Sten A. Hankewitz.

Ma uurisin tausta ka Äriregistrist ja selgus, et 10 aastat tagasi asutatud Hankewitzi Agentuur on likvideerimisel. Õigemini on olnud seda viimased 5 aastat, sest vastav kohtumäärus tehti juba mais 2004.

Nüüd tekkib küsimus, et millise nipiga õnnestus sellel sureval juriidilisel kehandil interneti domeeni edasi omada, sest EENeti reeglid ei tohiks taolist lubada.

Infoühiskond on “hea” asi. Kõiki inimese käike saab jälgida telefoni positsioneeringust, uksest sisenemised ja väljumised jäävad turvakaamerate lindile. Tuleb välja, et ka privaatsemad riiete proovimised proovikabiinis. Maxima poeketi videod lekkisid netti aga Prisma omad ootavad järge.

Internetti ilmus video Riias asuva Maxima proovikabiinidest, milles neiud intiimseid rõivaesemeid selga passivad.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=344302

Eriti huvitavad on kommentaarid, kus väidetakse ka peegli taga asuvate kaamerate kasutamist.

Eestis on taoliste proovikabiini jäädvustavate kaameratega salvestavaks teinud Prisma (Sikupilli, Kristiine ja 2 tk olid veel) kuid pärast Pealtnägija lugu võisid nad ebaeetilise jälgimise praktikat ka muuta.

Mina olen üsna harv ostleja aga mulle tundub, et taoline jälgimine ohustab pigem naisi. Esmalt selle pärast, et neil on rohkem näidata kui meestel (nõudlus neid vaadata on turvaturul ilmselt suurem kui meeste osas) ja teiseks pole mehed (vähemalt mina) väga sagedased pesu proovijad. Kui värv ja tegumood on õiged ja number on sobiv, siis ilmselt on need ka sobivad ega vaja eraldi järgi proovimist. Sellegi poolest saan aru naiste nördimusest eelpool viidatud loo kommentaarides, sest taolised tahtmatud paljastused ei ole kindlasti meeldivaks kogemuseks.

Kui rääkida veel inimeste jälgitavusest, siis mulle jäi kahe kõrva vahele kummitama infokild, mille allikat ma ei suutnud tagantjärgi leida aga mille sisu oli selline, et ka silikoonist implantaatidel on number peal. Nimelt tuvastati USA-s surnud naine just nimelt tisside täiteks kasutatud silikoonide seerianumbrite järgi, sest ülejäänud osa kehast oli sedavõrd kannatada saanud, et ei võimaldanud tuvastamist. Kui hakata sellele teisest aspektist mõtlema, siis näiteks seerianumbriga tissid võivad isegi head olla, sest väldivad tundmatuna maha matmist. Jällegi, meestele pole midagi võrdväärset välja pakutud ehk siis laialt levinud operatsiooni keha sisse seerianumbrite paigutamiseks. See viimane oli väike iroonia, sest ilmselt on mehed oma kehaga märksa enam rahul ega lase arste noaga selle kallale, vaid ühiskonnas parema enesetunde saamiseks. Ja lõpuks maetaksegi John Doe nimede all.