Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Jaan Kundla juhtis üsna mitme aasta eest Pensionäride ja Perede erakonda. Valimistel nad toetust eriti ei kogunud aga pensionärid tundusid Keskerakonnale ahvatleva sihtgrupina. Nii algasidki liitumiskõnelused kahe erakonna vahel. Juhatuste tasemel heaks kiidetud dokumendid pidi tagantjärgi seadustama Eesti Keskerakonna X kongress 2005. augustis.

Osalesin tookord selle sündmuse juures delegaadina. Nägin, kuidas Kundla andis Rakvere Spordihallis pidulikult üle üsna paksu pataka liitumisavaldusi oma erakonna inimestelt, et need kantaks Keskerakonna ridadesse. Mäletan oma mõtet selle juures, et “nii näebki välja reeturlik juht,” kes müüs maha oma mõttekaaslased. Järnes Kadri Musta poolt liitumislepingu ette lugemine ja sealt jäi mulle meelde vaid 2 olulist asja. Esiteks olid kõik tingimused juba kokku lepitud ja kongressil jäi üle vaid see tagantjärgi kinnitada. See poleks väga erakordne ja sellega võiks ka leppida. Küll aga hakkas mulle vastu taoline punkt, mille järgi pensionäride erakonna esimees pidi saama Riigikogu valimiste nimekirjas koha esimese 15-ne hulgas. Jah, ma tean, et juudas oli jünger number 12 aga tunne oli täpselt samasugune. Need kaks asjaolu: liitumiskõneluste toimumine tagatubades ja Kundlale Riigikogu koha garanteerimine olidki need asjaolud, mis sundisid mind oma otsust langetama.

Hääletamine oli traditsiooniline ehk Enn Eesmaa pani hääletusele lepingu ja palus poolt olijatel sellest sedeli tõstmisega märku anda. Valimiskomisjonil oli üsna pikalt tööd, sest poolthäälte käsi oli kõik pingiread täis. Kui sellega oli valmis saadud, siis küsis Eesmaa rohkem moe pärast, et kas on vastu olijaid. Nüüd oli minu kord kätt tõsta. Heimar Lenk, vana korrespondent, tabas hetke ajaloolisuse muidugi ära ja klõpsis sellest hea hulga fotosid. Ma pole neid kahjuks tagantjärgi näinud ega veel vähem endale saanud. Kuid järgnev oli väga imelik. Nimelt ma olin 100 % kindel, et olin ainus vastu hääletaja, kuid ometigi ei saanud Tarmo Lausingu juhitud häälte lugemise komisjon tulemuse fikseerimisega esimesel korral hakkama ja palus liitumise vastu olijatel uuest käsi püsti tõsta. Ma olen käinud umbes tosinal Keskerakonna üritusel aga kunagi varem ei ole ma näinud, et hääletamist lastakse korrata, eriti veel olukorras kui visuaalselt on neid teise valikuga võrreldes erakordselt väha.

Nii pidigi Enn Eesmaa kordama, et kes on Pensionäride ja Perede erakonna ning Keskerakonna liitumise lepingule vastu, andku sellest uuesti märku käe tõstmisega. Teisel katsel said häälte lugejad tööga hakkama ja protokollist oli hiljem lugeda, et vastu hääletas 2 inimest. Ma olen 100 % kindel, et minu isikut kahekordistati, sest ilmselt oleks suhtarv 582 poolt ja 1 vastu tundunud imelikuna. Nii teatabki 21. augusti Ärileht, et Keskerakonna kongressil hääletas ühinemislepingu kinnitamise poolt 582 osalejat, 2 oli vastu ja 1 erapooletu.

Vahetult pärast kongressi vaatasid paljud senised “sõbrad” natuke imeliku pilguga, sest ilmselt polnud nad harjunud nii avaliku erinevale seisukohale jäämisega. Õnneks jagus mul taipu oma erimeelsust laiemalt mitte kajastama hakata, kuigi ühe tragi toimetaja poolt tuli taoline ettepanek. Ilmselt oleks see olnud ka PR-i mõttes hea, sest oleks näidanud eriarvamuste võimalikkust Keskerakonnas.

Igatahes aastatel 2006-7 polnudki midagi märkimisväärset minu erakondlikus tegevuses ja jäin kuidagi kaugemaks. Asemele tekkisid uued inimesed kelle poole pöörduti.

Ma ei taha tagantjärgi targutada aga kui need pool tuhat inimest oleksid ka otsustanud libediku Kundla ilmete ja kaine mõistuse järgi ning mitte massihüpnoosi ajel, siis oleks Jaan Kundla jäänud Keskerakonnast eemale ega poleks pääsenud Riigikogusse majoneesi ostma.

Ajaloo keerdkäikude ajal sai majoneesi tšeki ja värdjaks nimetamisega Kundla vaid natuke rohkem kui 3 aastat hiljem Keskerakonnast välja heidetud (22.08.2005 kuni 12.09.2008). Mul kulus kolm avaldust ja tubli 8 kuud, et ka oma arvamusvabadus tagasi saada ja tõmmata joon alla üle 11 aastasele erakonda kuulumisele. Seega paluks käesolevast aastast mind nimetada parteituks, sest ei plaani ka lähemal ajal ennast registrisse lasta kanda.

Ma tunnen heameelt, et edaspidi on Keskerakonna kongressid ühehäälsemad. Nagu Enn Eesmaa selle Rakvere kongressi hääletuse tulemuste lugemise järel ütles, et “me ei olnud küll ühehäälsed aga kindlasti üksmeelsed”.

Ma panin selle kõik kirja Jaan Kundla tänase Delfi arvamusloo peale, kus ta ründab kuluhuvitiste teemas Vilja Savisaart. Minu asi ei peaks olema siin temaatikas paremat või õigema arvamusega poliitikut nimetada aga ma teen seda siiski.

Eesti vajab vahetust oli Euroopa Parlamendi valimiskampaania loosung, Vilja Savisaar. Foto 15. aprill 2009 Virgo Kruve

Nimelt ei ole ma Vilja Savisaare puhul märganud sõnade ja tegude lahknevust ja mulle on ta jätnud sümpaatse mulje. Kundla aga on selline libe möku, kes ei taibanud värdjaks nimetamise skandaali puhul isegi mitte öelda, et poliitiku sõnavarasse võttis sõna “värdjas” kasutamise Peep Aru ja Toomas Tein Reformierakonnast. 2005. aprillis kaklesid purupurjus reformierakondlased Toomas Tein ja Peep Aru baaris Võitlev Sõna ning hakkasid vastu isegi politseinikele, solvasid neid “värdjateks” ja ähvardasid neid Robert Antropoviga.

Nüüd on Peep Aru tagasi Riigikogus ja värdjaks sõimamise ekspert juhib isegi Reformierakonna fraktsiooni.

Minu esimene mälupilt Deniss Boroditšiga seostub 2005. aasta kohalike valimiste järgsest ajast kui ma leidsin Tehnika tänavalt vedelemas ühe valimisvoldiku. Tegin sellest ka pildi ja pärast uurides selgus seal olnu isik.

Nüüd teatab kõnealune abilinnapea, et Kopli tänava on rekonstrueeritud. Autoga sõitja jaoks võib nii isegi tunduda kui ilm on kuiv ja vihma või lund pole sadanud. Sademete korral aga näevad remondi kvaliteeti nii autojuhid kui eriti jalakäijad.

Abilinnapea Deniss Boroditši sõnul on Kopli tänava puhul tegemist ühe Põhja Tallinna linnaosa olulisema tänavaga. „Möödunud aastal remonditi Kopli tänav Kaluri tänavast  ja Erika tänavani ning nüüd, kus on korda tehtud ka 1,9 km pikkune lõik Eerika tänavast Põhja puiesteeni, võib öelda, et Põhja -Tallinna üks peamagistraal, viie kilomeetri pikkune Kopli poolsaart kesklinnaga ühendav tänav on kogu ulatuses uue ilme saanud.”

http://www.tallinn.ee/est/uudised?id=27419

Teede remont on vajalik ja tänuväärne tegevus. Isegi selle juurde ehitust märkivate siltide püstitamise ja tööde lõpetamiseni jäävate päevade arvestamine on talutav. Kuid Kopli tänava remont tehti sellise kvaliteediga, et juba tuleb hakata remontima.

Järgnevalt mõned pildid kõnniteede olukorrast kui peaks tulema suurem vihmasadu. Kes vaatab pilti läbi keskerakondlase või linnavalitsuse töötaja silmade, siis äsja pandud asfalt on sedavõrd ebaühtlane, et kõnniteedele kogunevad iga 50-100 meetri järel suured veeloigud, millest saab ümber minna vaid ühekaupa. Kallimaga jalutades tuleba ta siis ilmselt sülle võtta, sest kahekesi kitsukest kuiva asfaltriba pidi teisele poole ei pääseks.

Porilomp uuel kopli remonditud jalgteel, seekord keset teed. Talvel oli sealt mööda pääsemiseks vaid kitsas riba asfalti. Lapsevankriga tuli veest läbi sõita. Foto Virgo Kruve

järgmine

Lomp keset kõnniteed. Lähedusse jääb Sitsi trammipeatus. Foto Virgo Kruve

Siin veel järgmine

Tallinna Kopli tänava tee remont on vesiste loikudega kannatuste rada jalakäijatele, sest kehv kvaliteet tulenes tööde teostajast. Foto Virgo Kruve

Ja nüüd lausa kaksiklomp

Kopli teeremont on poolik, tekkivad vihmavee loigud.

Need loigud olid jäädvustatud umbes 500 m pikkusel teelõigul Maleva ja Sitsi trammpeatuse vahel möödunud aasta oktoobis. Uskuge, ka pool aastat hiljem olid nad samas olukorras ja tegeldi hoopis kesklinna poole jääva teelõigu remondiga.

Lugupidamisest linnavalitsuse ja Kopli tänava elanike vastu ei hakka ma rohkem puudustele tähelepanu osutama. Kindlasti on see uus asi parem kui varasem aga samavõrra on ta tehtud ka oskamatult.

Muidugi on mõnus vaadata telekast tolana käituvat inimest aga kui see teletola kaotab reaalsustaju ja hakkab verbaalsete hoopide asemel autopesula järjekorras kaklema või raadioeetris surmaähvardusi tegema, siis tuleks tema medikamentide doosi suurendada. Taolised ajutraumaga tegelased on ebastabiilsed ja ohtlikud.

Siin ei aita isegi mitte arstide konsiilium või sotsiaalminister Hanno Pevkuri hinnang, et Peeter Oja arvamusavaldus 2. septembri raadio hommikuprogrammis, «selle sotsiaaltöötaja võiks ära tappa» vastutustundetu.

Mees, sa oled 49 aastane aga käitud nagu elukogemuseta tatikas! Ma saan aru, et kivipallur Jürto rollist on raske välja tulla ja kõik ümbritsevad ootavad “ära panemist” aga taoline negativism sööb sul hinge seest ära. Ja selliseid hädasid leevendatakse teadagi – etanoliga.
Haigestunud Peeter Ojat asendab Ärapanijas Liis Lass

Peeter Oja kakles autopesulas nii, et vastasel veri ninast.
PEETER OJA: Kui sõnad saavad otsa ja käed lähevad käiku
Postimees: Peeter Oja jälitas liiklushuligaani

Kunagi nõukogude ajal oli kasutusel termin “tervist kahjustav töö”. Mulle tundub, et telekaamerad võivad töötaja psüühikale laastavalt mõjuda ja seda ei kompenseeri isegi mitte klaasi piimaga, nagu tehti nõukaajal. Vaja oleks rahustavaid kompresse ja stressivaba keskkonda, et vaimsest traumast taastuda.

Ma ise pole tema telesaadet vaadanud vähemalt aastast 2007. ja raadiojaama ma ka ei kuula, kus ta kuuldavasti mingit saadet teeb. Kuid selline metsiku lääne stiilis õigusemõistmise enda kätte võtmine ei saa hästi lõppeda. Jah, liiklusrikkuja ja järjekorra koha pärast kaklusega läks enam-vähem puhtalt, kuid kõik need ära panemise lood ei saa olla ilma kahjustust jätmata. Isegi kui tal see haigusest tingitud eetripaus on vahepeal läbi saanud, siis ilmselgelt on kahju juba tehtud ja ainus küsimus on veel elada jäänud aastate arvus. Isegi mitte pensionile jõudmises, pole enam küsimust.

Nalja saab teha nii halvustamisena ehk ära panemisena kui teravmeelsete näidete toomisega. Meie teletola on jäänud esimese juurde. Soovitan tal vaadata John Stewart´i saadet THe Daily Show mis on Comedy Central toodang aga eetris CNNi peal ja võtta tutvumiseks teravmeelsed võrdlused ja intrigeerivad ideed ühiskonna valukohtade käsitlemisel. Seda tehakse ilma labaseks minemiseta.

Olen sellest jänkide intelligentsest versioonist ka varem kirjutanud ja kasutan võimalust sellele kui õppematerjalile ka viidata.

Ärapanija purustab käes pokaali ja pudeli

Kui Juur ja Oja oleksid pidanud seal toodud teemat kajastama, siis nad oleksid kindlapeale joonistanud mingi algklassi sinka-vonka tabeli ja hakanud objektiks olevate inimeste isikuomadusi lahterdama. Stewart aga näitas olukorda läbi oma reageeringute ehk siis pokaali ja pudeli käes puruks pigistamise.

Kuni või sulab veel suus, püsib ka lootus Oja jaoks.