Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Kahju, et Tartu geneetikutel pole õnnestunud kloonimise masinat valmis saada, sest vahva vuntsi Heiki Sibula abi oleks ära kulunud Afganistaani valimistel. Seal loetakse juba 3 nädalat presidendi kandidaatide toetushääli ja ikkagi ei saada veel valmis. Nüüd teade 1 miljoni ja 500 000 hääle võimalikust võltsimisest.

Serious concerns remain over the conduct of the election, with his opponents alleging widespread fraud.
One and a half million votes are being checked for fraud, that is ten percent of the entire ballot, leaving Afghanistan’s immediate future in doubt.
Former Foreign Minister Abdullah Abdullah claims extensive ballot-rigging, especially in the President’s southern powerbase. In some places every vote cast went to Karzai, often in suspiciously round numbers like 500.
The allegations make it harder for Western political leaders to support Karzai while his election remains shrouded in controversy.

Euronews.net 16. september

Endine välisminister Abdullah Abdullah väidab hääletustulemuste suuremahulist võltsimist, eriti Hamid Karzai tugevamates piirkondades lõuna provintsides. Mõnedes kohtades sai Karzai kõik hääled, sageli oli neid ümmargune arv nt 500. Kahtlustused teevad lääne riikide juhtidele raskemaks Karzai toetamise kui tema valimist jäävad varjutama vastuolud.

Tundub, et demokraatia ei ole inimestele universaalselt loomuomane väärtus, mida saab neile kastiga kohale viia ja laht pakkida. See vajab siiski ühiskonnast tulenevaid eeldusi.

Tasuks meenutada, et afgaanide okupeerimine NATO vägede poolt algas 2001. oktoobri algul ehk vaevalt pärast Georg Walker Bushi administratsiooni blunder´it ehk läbikukkumist siseriikliku julgeoleku tagamisel (konservatiivne poliitik, Laar Mart eeskuju).

Täna tuli uudistest teade, et Eesti kavatseb pikendada praeguse valimisi turvama saadetud üksuse jäämist riiki järgmise aasta algusest. See on tegelikult sõja legaliseerimine, sest viimati sai seal surma 2 eesti meest. Ma olen tegelikult nõus riigi poliitilise eliidiga, et peame oma sõjaväelasi seal hoidma, sest see tagab meie julgeolekut siin. Kui sealsed inimesed saavad oma tapetud pereliikmete eest kätte maksta tehes seda mugevalt külade vahel patrullivaid NATO sõdureid vastu taevast IED-ga (improvised exploding device ehk isetehtud lõhkekeha) kõmmutades, siis ei ole neil soovi meie sisepiiridesse pomme panema hakata. Võidavad kõik: sõdurid saavad mängida elu-surma mänge, poliitikud mängida NATO kannupoissi ja afgaaanid harjutada kätt lihast ja luust uskmatute märklaudade peal. Isegi relvatöösturid, toitlustajad, logistikud ja surnumatjad saavad tööd.

Niisiis, tänasest on mul siis blogis karmimad kommenteerimise reeglid. Kui kommentaar ei käi teema kohta ja on hoopis mõnel kõrvalisel teemal, siis ilmselt see läheb kustutamisele. Kui peidate ennast anonüümse kasutajanime taha, siis seda suurem tõenäosus mulle mitte meeldiva arvamuse kustumiseks. Ma ei saa takistada enda sõimamist aga selle kirjutamiseks otsige teine tahvel ja elage siis selle keskel.

Mulle ei paku huvi arvamused kui neil pole mingit väärtust minu kirjutatu juures ehk siis ei haaku teemaga. Oma arvamusi maailma asjadest kirjutage oma blogides ja siia tulge vaid asjalikke mõtteid lisama. Maha teha oskab igaüks ja halvasti öelda aga ma ootan inimesi, kes teavad mida kirjutavad ja ei tekita lihtsalt sõnavahtu.

Kui teete seda oma nimega, siis ilmselt tolereerin sõnavabaduse muutumist ka kriitikaks üsna suurte piirideni.

Üsna huvitavad käsitlused www.digi.ee lehel. Seal oli algselt pealkiri “Windows XP kasutamine langeb lõpuks” ja hiljem redigeeriti see “Windows XP kasutamine hakkab vähenema“, milles rõõmustatakse, et inimesed aegamisi ostavad uue riistvara juurde ka uue tarkvara.

Minu jaoks on nii Vista kui Windows 7 ise järgi katsetamata. Jah, olen seda esimest küll mõned tunnid kasutanud aga mitte piisavalt, et hinnata seda võrdluses XP-ga. Küll aga olen samuti digi lehel arvamuse avaldajatega nõus, et praeguse arvutiga rahul olles pole nagu põhjust uuemat soetada ja selle juurde ka järjekordselt uut tarkvara. Minu praegune arvuti on natuke üle 3 aasta vana ja ma olen sellega täiesti rahul. Vahepeal olen lihtsalt mõned kõvakettad juurde ostnud.

See eilne Rimi ja Prisma hinnasõda jätab mind väga ükskõikseks, sest ma ise piima ei joo. Või õigemini seda valget vedelikku, mis ei lähe mitte hapnema vaid paki sisse jäänuna hallitama.

Ma olen meediast tähele pannud, millist väikest raha makstakse tegelikule piima tootjale – 2,5 kuni 1,5 krooni kilo(!) eest, seda müüakse aga umbes 3-5 korda kallimana. Paljud väiketootjad ei saagi enam müüa, sest piima varujad ei tule enam kohale või maksavad selgelt alla omahinna. Isegi Brüsselis käisid protestijad piima maha valamas.

Meenutab mulle Soome YLE 1 pealt nähtud dokfilmi Läti majanduskriisist (meid tabab see ilmselt 6-7 kuulise viivitusega), kus ka üks talupere kaotas kogu oma viimase 20 aasta elutöö, sest olid jäänud jänni pangale laenu tagasi maksmisega. Üle keskealine perenaine ütleski, et tal on häbi laste ees, sest nüüd ei ole tal neile midagi jätta ja pank paneb nende kodutalu müüki. Seal algas ka kõik piima kokkuostu hinna alandamisest ligi poole võrra, sest taolist toidutööstuste sammu ei saa riiklikult ka pidurdada. Kui oled võtnud laenud arvestusega, et piima hind on vähemalt 3 krooni, siis selle kukkumisel poole peale ei ole võimalik enam laene tagasi maksta. Selline toodangu suurendamine ei käiks ka mõne kuu jooksul.

Kõik need, kes tormasid odavat piima jooma, et see jääks teile kurku kinni, sest sellega laostate veelgi põllumajandust. Ma oleks isegi sedavõrd äärmuslik, et soovitaksin poe piima ostmisest üldsegi loobuda. Ostke seda ilma vahendajata otse turult! Vikerraadios oli üks pärastlõunane saade ka Eesti väiketalunikest ja nende praegusest olukorrast. Mõned oli loobunud piima tootmisest aga üks neist oli leidnud võimaluse hakata ise seda linnas turul müüma ja sai toidutööstuse pakutud 2,5 krooni asemel hoopis 7 krooni. Mida vähem on toidul vahendajaid, seda puhtama ja odavamana te selle saate. Kui teate toidu kasvatajat, siis ilmselt ei sega ta teile piima sisse melaniini (nagu tehti Hiina piimatööstuses) ega lahjenda seda veega 2,5 protsendi peale (enamasti on rasvaprotsent üle 4 %)

3. septembril näitas TV3 uut toodet kilepakendis "Eesti piim" mille kõrgemast hinnast läheb 1 kroon vist otse tootjale. Mina ei poolda sellist tootja abistamist läbi tarbija kõrgema hinna. Pilt tv3

Kõige kuritegelikumad valdkonnad ongi pangandus ja toidu tööstus (lahku kirjutatuna), sest esimene orjastab inimese aastakümneteks ja teine võtab nende igapäevase toidu kui tööstustoote abil nende rahakotist suurema osa.

Lugege juurde ka http://indigoaalane.blogspot.com

Tasapisi saavad inimesed teadlikumaks, et internetis avaldatud andmed võivad tulla bumerangina tagasi ja jääda aastateks probleemi tekitama. Seega tasuks juba praegu mõelda, kas enda andmeid ja pilte ikka tasub avalikult ülesse panna.

Läänemaa ajalehes “Lääne Elu” oli juhtum, kus inimene tahtis aastaid tagasi ilmunud artiklit muuta, sest seal avaldatud info ei realiseerunud, kuid siiani peetakse seda justkui aset leidnuks. Lühidalt oli tegemist skandaaliga koolituse läbiviimisel, kus rahulolematud kliendid ähvardasid isegi politseiga kuid asi lahenes, süüdistatav kolis Eestist ära välismaale elama ja nüüd aastaid hiljem tagasi tulles puutub endiselt kokku inimestega, kes selle artikli peale ei võta teda eriti tõsiselt. Isegi kui aastad on möödunud, konflikt sai lahendatud, siis endiselt mõjutab ajakirjaniku tookordne tekst inimese praegust elu.

Küsimus aga selline: olen juba piisavalt palju kannatanud seetõttu, et google otsimootorisse minu nime siisekirjutamisel muuhulgas ka Lääne Elu artikkel end jälle päevavalgele toob. Täna oli järjekordne juhus, kus klient taganes koostööst, kuna väitis, et tema laps googeldas ja leidis, et mulle on kunagi kriminaalsüüdistus esitatud. Ja kui klient on endale sellise arvamuse kujundanud, siis pole ju mõtet vaielda.
Kui artikkel aastal 2002 ilmus, selgitasin ma ajakirjanikule tegelikke asjaolusid kirjalikult meili teel pikalt-pikalt, ent tulutult. Lõpetasin koolitustegevuse samal suvel põhjusel, et häbi oli – ma ei olnud toiminud sedasi sihilikult ning leidsin, et kui selline “reklaam” juba ilmunud on, siis edasi toimetada koolitusturul ei ole võimalik. Elasin kolm aastat välismaal, kaalusin ka nimevahetust, ent leidsin, et kuna ma kellelegi ju võlgu ei jäänud ning ega see artikkel veebis igavesti ei ole, siis loobusin sellest.
Pikk jutt… Ehk saate mulle vastata, millise ajaga pean veel arvestama ehk siis kui kaua on see 4. juunil 2002 ilmunud artikkel, mis on mulle ikka ja jälle probleeme tekitanud, veebis kättesaadav ja ilmub välja, kui minu isikunime googeldada?”

http://ouemaa.wordpress.com/

Mulle meenutab see muster ja tulemus justkui Ekspressi ja Tarmo Vahteri tegevust, kellele ütlesin ka möödunud kevadel, et ma lihtsalt linkisin ühe domeeni teisele lehele ja ma isegi ei tea, kes olid selle omanikud või tegijad aga samal aastal Bonnieri preemia saanu kirjutas teadlikult külma rahuga, et see lehekülg on minu loodud (seega võiks internetis igasugune linkimine, viitamine, mirrordamine teha autoriks). Ma saan temast aru, sest Ekspress Grupp aktsia oli lähenemas ajalooliselt madalale tasemele ja skandaaliga Keskerakonna kohta oldi meelepärane oma parempoolsete vaadetega lugejaskonnale aga valetajale ei tohiks anda ajakirjanike preemiat. Millise mulje see jätab siis tasemest? Kui hoolikal lugemisel võib artiklist veel välja lugeda, et ma ikkagi ei teinud seda lehte, vaid reklaamisin teiste oma, siis teised portaalid refereerisid seda juba taolisest aspektist, et mina valmistasin lehe Bellanova staari reklaamimiseks. Taoline ajakirjanike ebapädevus või teadlik info moonutamine minu kahjuks tõigi kaasa, et mõned kuud hiljem tegin ma neile domeenidele ka sisuga lehed koos teksti ja piltidega (varem olin ennast liigutanud vaid niipalju, et domeenilt ei vaataks vastu tühi leht, vaid see oleks suunatud ja jätaks mulje sisu omavast lehest). Kui varem pidi nendeni jõudmiseks inimene sisestama aadressi oma brauserisse, siis nüüd võib ta sattuda sinna google otsinguga rohkem kui 100 märksõna või kombinatsiooni peale. Seega saavutas IRL-i suuvooder vastupidise efekti ja isamaa sõna kaaperdanud poliitiku profaanid said “populaarsust” juurde. Selle eelnevaga tahtsin selgitada, et ajakirjaniku hambusse sattudes käituvad inimesed erinevalt: mõni emigreerub välismaale aga mõni saab sellest vihast jõudu hoopis vastulöögi andmiseks. Ma olen loomult rahulik aga ei jäta ühtegi jõudu omalt poolt vastujõuga tasakaalustamata.

Tõin need kaks näidet ka selle pärast, et mida aasta edasi, seda rohkem oleme jätnud endast internetti jälgi ja ei tasuks üllatuda kui mõned neist tulevad tagasi. Meil kõigil on vaenlasi ja mõned ajukääbikud elavadki teiste vihkamiseks ning loomulikult kasutavad nad seal olevaid materjale ära. Tuues näite esmaspäevast, siis Irja Tähismaa kahtlustas minu ainsa internetis kättesaadava pildi pärast (mis on aastast 1997!) nende blogide tekstide kopeerimises. Kui sellele võltsblogi lehele oleks lisatud mõni käesoleva sajandi värviline foto ja tekst, et toetage Irja konkurenti Rakvere linnas number x (ka see on avalikult kättesaadav) siis oleks sellel kahtlustusel isegi kaalu.

Mulle meenub juba juuni algusest ühe debiiliku karjatus delfist, viiendas mind vihkavas kommentaaris, et kas tõesti ei ole minust ühtegi pilti internetis.

Delfi.ee kommentaar, kus Virgo Kruve vihkaja otsib fotot temast. Huvitav, miks ta seda vajab? Kas laarikutele tüüpiliselt märklaua lehele kleepimiseks või näiteks internetis mõne sigaduse kordasaatmiseks, et seda illustratsiooniks kasutada. Foto Virgo Kruve

No üks närune 12 aasta tagune “lapsepõlve” (laarik Celtic´u väljend) must-valge leidus. See pani mind mõtlema ka identiteedi kaaperdamise võimaluste peale.

Antud juhul siis oli selles I&I libablogis võetud isikud, kes aprillis olid kokku puutunud, aidanud üksteist ja nende piltide lisamine “inno ja irja vabaks” blogile oleks võinud justkui usutavana mõjuda. Ainuke takistus, et see paarike on edevalt ennast eksponeerinud ja nende pilte on netis kindlasti kümneid aga mina olen osutunud väga tagasihoidlikuks ning vähe objektiivi ette sattuvaks. Seega ei saaks minu fotot kasutades teha lehte, mis tunduks usutavalt olevat minuga seotud. Aga kui võtta mõnest suhtlusportaalist parema kvaliteediga pildid ja me teame ka näiteks selle inimese nime, siis saaksime tema varjus tekitada küll ükskõik millise sisuga lehekülje. Sellest puudutuna tundjad aga saadavadki siis vihaselt kirju “nõudmiseni Muhv” ja valavad sulle pange soppa pähe, et sa neid kätte ei saanud ja ei reageerinud. Ma arvan, et minu tegelikku meili ja telefoni numbrit omavad Tähismaad ei olnudki huvitatud tegeliku pretensiooni mulle esitamisest ja neid see eriti ei huvitanudki. Või siis on nad eriti kohtlased, et näevad Kääbus Nina ja x aadressiga meili taga kohe minu isikut. Neil oleks nagu kinnismõte, et ainult mina olen nende “abistamise” mõttele tulnud. Mul läks see soov üle juba pärast nende blogi taastumist ja olin selle vahepeal isegi ära unustanud. Mõelgu parem oma vaenlaste nimekiri läbi, kellel oleks huvi nende blogi loetavust kahandada (läbi tekstide dubleerimise) ja sellega neile kahju teha, sest see blogi on ainus, mis on neile jäänud(Inno tsitaat).

Kui nad nüüd seda meenutasid, siis tegin ka puhastuse ära minueesti.com lehel, kus oli neil vahepeal sissekandeid. Ilmselt pean pärast Irja kirjutist, kus paljastus nende tegelik arvamus minust, kutsuma lausa preestri, kes siis tossu ajades või vett pritsides saaks selle domeeni jälle kasutuskõlblikuks. Ma ei ole veel ära otsustanud, et kas paluda riigikiriku staatuse poole pürgiva luteri kiriku või õigeusu kiriku pappi.

Kuid siit kokkuvõttes soovitus ka lugejatele, et olge enda kohta andmete ja eriti fotode avaldamisega pigem tagasihoidlik kui sinisilmne.