Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Kui tahad internetis Õhtulehe artiklitel klikkida, siis kasuta kindlasti kaitsevahendeid. Nagu ütles 2001. juunis Reformierakonna Riigikogu liige Toomas Vilosius , et “Me ei pea ju oma tilli kuhu iganes toppima“. Täpselt samamoodi ei pea sa kindlasti mitte oma brauserit suunama ilma seda kaitsmata Eesti ajalehtede kodulehele, sest võid seal näidatavate reklaamidega kaasa saada ka viiruse. Seejuures mitte midagi kerget ja lihtsalt ravitavat, vaid kiiresti paljuneva trooja ussi, mis mõne tunni või hiljemalt päevaga tõmbab arvuti sedavõrd kooma, et hakkad taga igatsema Windows 98 aegu kui arvuti tundus ka nobedamalt liikuvat (möödunud sajandi lõpp kui interneti ühendus oli 56 kbps dial-up ja bännereid oli minimaalselt).

22. detsember 2009 trooja viirus on nakatanud ajalehe Õhtuleht näidatavad reklaamid aadressil www.ohtuleht.ee ja need püüavad flash reklaamiga faili panna arvutit trooja viirust alla laadima hoopis teiselt aadressilt 212.47.218.240 ehk otago.nimi24.com. Antud juhtumil avastas kuritahtliku reklaami anti-viiruse tarkvara. Katkend fotost aadressilt http://www.upload.ee/image/311995/hjsdhi.jpg

Sellest viiruse juhtumist räägiti ka foorum.hinnavaatlus.ee lehel ühes turvalisuse alases teemas aga praegu ei suuda ma seda enam leida või siis on see lihtsalt ära kustutatud. Meeles on, et selle pildi tegija teavitas asjast Õhtulehe toimetust aga sellele ei järgnenud mingisugust reageeringut. Hoopis täielik vaikus. Ilmselt nad tahavad selle maha salata, et mitte võtta vastutust enne jõule oma artiklite lugemisega viiruse saanud kasutajatele, kes kõik ei pruugigi oma arvuti nakatumist olla veel avastanud. Mõni aeg hiljem aga kadus probleemne reklaam ja enam anti-viirus häiret ei löönud.

Terve ekraanipilt sellest viirusest on aga selline (vajutage suurendamiseks) ja see on aadressilt http://www.upload.ee/image/311995/hjsdhi.jpg (kui see fail ei ole enam kättesaadav, siis selle koopia leiate siit).

Õhtuleht 22. detsembril 2009 ja sellel olev trooja viirust levitav reklaam http://www.upload.ee/image/311995/hjsdhi.jpg

Nüüd kõige olulisem ehk siis viirusega nakatumise vältimisest.

Soovitav on mitte kasutada Microsofti brauserit Internet Explorer ja see asendada võimalikult kiirest Mozilla Firefox või Opera või mõne samaväärse brauserigaga. Soovitan kasutada Firefoxi versiooni 2, sest 3-ndas on aadressi riba ühendatud bookmarksidega ja aadressi sisestamisel pakutakse katkendeid nii varem külastatud aadresside osadest kui bookmarkidest ja see on häirivalt eksitav).

Teiseks on soovitatav mitte kasutada Adobe Flash pluginat ehk siis internetis ilusaid videosid ja reklaame pakkuvat lahendust. Siis jäävad ka flash viirustega reklaamid 100 % kindlusega nägemata, sest arvutil puudub nende rakendamiseks tarkvara. Tõsi, youtube.com muutub siis kasutamatuks aga seda saate siiski võimaldada läbi kolmanda soovituse.

Kolmas soovitus on neile, kes ei suuda elada ilma flashi võimalusi kasutamata, et lisaksite Firefox´i brauserile ka reklaamide eemaldamise lisa AdBlock. See toimib nii, et ette antud filtrite ja märksõnade järgi (lingid edaspidi) tuvastatakse reklaamid ja neid lihtsalt ei kuvata. Samuti blokeeritakse iframe funktsioon, et ei oleks võimalik nähtava lehe sees pisikeselt laadida veel mõnda teist lehekülge, näiteks kellegi teise serverist.

Selle kolmanda soovitusega peaks olema tagatud minimaalne nakatumise oht, sest sellega on võimalik keelata flash failide näitamine vaid teatud lehtedel või siis blokeerida neid reklaamidena ja aadresside järgi.

Täpsemalt saate lugeda interneti turvalisema surfamise ja oma brauseri kaitsevahendi AdBlock kohta näiteks nendelt aadressidelt:

1. Ainus hea brauser – Firefox

2. Mis on AdBlock ja kuidas ta Firefoxi mõjutab?

Samuti lisaks AdBlock´i jaoks kohandatud spetsiifilised Eesti filtrid

http://www.eestiekspress.com/adblock.txt

Kasutage ka käesoleva blogi otsingut, sest sellest on siin varem juttu olnud ja ma ei hakkaks neid tekste järjest kordama.

Lisaks EPL ja IE ehk Internet Exploreri aukude kohta:

(17.01) Saksa valitsus hoiatab Internet Exploreri kasutajaid

(18.01) Prantsusmaa hoiatab samuti Internet Exploreri eest

(18.01) Internet Exploreri kõigis uutes versioonides on ohtlik ja parandamata turvaauk

Jätkan veel EPL-i isikustatud kommentaaride teemat. Eilse artikli kommentaar:

Kommentaari lisamine on samamoodi ajalehele sisu tootmine kui artikli kirjutamine. Seda nimetuna tehes viskad lihtsalt häid ideid tasuta teistele lugemiseks. Tõsi, sa ei jää nende mõtete võrra küll vaesemaks aga igasuguses edaspidises viitamises ja teksti kasutamises ei saa seda teha, sest autor on tundmatu. Sa loobud õigusest olla autor ja saada tunnustatud selle eest. Seda võiks võrrelda ka näiteks blogi kirjutamisega. Ka seal paned kirja oma mõtteid ja tähelepanekuid ja need on aegteljel ka selgelt määratavad. Kuid keda huvitab blogija Gea, s6dur, Andres või keegi teine pikas varjunime taha varjujate reas. Tähelepanu äratamiseks peab olema kas meeldejääv ja omapärane blogija nimi (nt Milana, Wild, Kirjatsura, Rents, jne) või mingi väärtus lugemiseks. Pealegi on Eesti piisavalt väike, et anonüümsust ei õnnestu lõputult säilitada. Mõned tiritakse ilmavalgele kasvõi nende teoste teises vormis vahendamisega (loe: raamatu kirjutamise) ja selle eest raha lubamisega. Seega võiks öelda, et nimetult tekste kirjutades ei valmi midagi kuulujutust väärtuslikumat. Sellel põhjusel eelistan ka mina lugeda ja kommenteerida neid blogisid, mille autor ei ole täielikult tundmatu ja julgeb vähemalt nime oma tekstidele lisada.

Artikli juurde jääb arvamus ka aastaid hiljem ja kvaliteetse teksti puhul võib see google ja teiste otsingute abil muutuda samaväärseks kui toimetaja heakskiidul ilmunud tekst (omamoodi lugejakiri) ja leida ka edaspidi kasutamist. Paberlehes samasuguse avaldamiseni jõudmiseks tuleks aga läbida toimetajate filter ja neil teadagi on oma subjektiivsed eelistused teemadele (mis väärivad üldse käsitlemist) ja samuti välja kujunenud autorite ring.
Seega on anonüümikute kadumise ja autori nimega kommentaaridega saavutatud, et:
1) neid on arvuliselt vähem ja kõigi lugemine on jõukohane
2) inimesed on arad ja massi seast välja astumine läbi isikustatud arvamuse avaldamise on vähe levinud. Seega on võimalus uutel tulijatel diskursuse rikastamiseks uute mõtetega. Neid ei kutsutaks arvamusliidritega ühistele üritustele aga vähemalt virtuaalses ruumis saavad nad nendega debateerida.
3) iga kommentaar on justkui lugeja kiri artikli autorile ja seega tagasiside. Seejuures on osapooled võrdses seisus, sest anonüümikuga väidelda pole võimalik (pole kindlust, et nimeks ei ole kirjutatud kellegi teise pseudonüümi).
4) anonüümselt kommenteerimist soosivad platvormid rajanevad kollastel teemadel ja teksti vastu kirjutamisel (emotsionaalsel reageeringul), sest iga selle liigutusega kaasneb ka bännerite laadimine ja näitamine ehk siis külastatavuse statistika. Sinna juurde muidugi Õhtulehe ja Postimehe trikid perioodilise lehe taaslaadimisega, et vaid klikke juurde saada (isegi kui arvuti on tunde omapäi).
5) kutsub korrale riigi palgal olevad inimesed ja vähendab poliitiliste aktivistide ja provokaatorite võimalusi. Eriti neil valgete ja mustade jõudude teemadel ilmuvates lugudes.
6) vähendab või kaotab täielikult artikli autori sildistamise ja solvangud.

Minu arvates peab teksti avaldamise võimalusega kaasnema ka vastutus selle sisu eest, sest kommentaarid on reageeringud avaldatud tekstile ja seega toimetuse poolt esile kutsutud.
Anonüümne räuskamine ei ole sõnavabadus. Seda saab endiselt rakendada endale isikliku lehe või blogi loomisega. Samuti on taoline kellegi teise selja tagant arvamuse avaldamine arguse tunnus (kambas on anonüümne olla).
Mina ise olen 2001. aastast kirjutanud kommentaare ka epl-i erinevate nimde alt aga praeguseks on need muutunud teiste seast eristamatuks, sest nende kõigi autoriks on nüüd märgitud “tuvastamata kasutaja”. Samamoodi on seal ka 2006. ja hiljem registreeritud kasutajatena (mul oli mitu kontot) kirjutatud tekstid, mis olid vaid väga-väga olulistel puhkudel kirjutatud aga mille “tuvastamata kasutajale” omistamise pärast ma ei tunne samuti kahetsust.
Loodetavasti jäädakse toimetuse poolt endale kindlaks ja antakse vähemalt kvartal või paar uue süsteemi tõhususe hindamiseks. Anonüümseid süljetopse on meedia seas veel üleliia palju ja praegune isikustatud kommentaaride vorm annaks hea võimaluse neist eristuda.
Mis puudutab seda sisse logimise lihtsustamist, siis võiks selle juures olla (kirjutasin ka selle möödunud nädala teksti juurde aga kordan):
* eelistatud oleks kasutaja konto nime identsus tema isikutunnistusel olevaga.
* kui lasete kasutajal valida omale teistsuguse nime, siis peate välistama ühe isiku poolt mitme konto tegemise võimaluse (nt isikukoodiga sidumine).
* kasutaja saaks oma kontole lisada täiendavat infot endast ehk tekitada profiili (mind huvitaks kodulehe lingi võimalus) ja oleks võimalik otsida selle kasutaja postitusi.
* kasutaja profiili samasuse tuvastamise järel oleks võimalik parandada oma kommentaari. Näiteks saaks eemaldada trükivead. Praegu tähendaks selle eraldi kommentaariga parandamine justkui täiendavat tähelepanu juhtimist.

Möödunud aastal valmis üks poliitikute blogisid vaadelnud magristritöö ja seal olid toodud järgnevad põhjused poliitikule blogi kirjutamiseks (sisaldab väikseid faktivigu aga väärib igal juhul tervikuna tutvumist).

http://mail.jrnl.ut.ee:8080/429/1/Rand_Silvia.pdf
lk 26:
Kümme põhjust, miks peaksid poliitikud blogi pidama (Le Meur, Vukkert 2007 kaudu):
1) et olla lähemal toetajatele ja avalikkusele. Blogi (kui sellel on
kommenteerimise funktsioon, annab inimesele võimaluse oma tähelepanekute edastamiseks, poliitikute ideedele reageerimiseks ning teistega diskussiooni alustamiseks;
2) avaliku debati loomiseks. Kuna blogide diskussioon on avalik, sarnaneb see poliitilise kohtumisega, kus esineja on laval ning auditoorium võib talle küsimusi esitada;
3) oma ideede kohta tagasiside saamiseks, nende rikastamiseks või uute ideede kogumiseks. Poliitik võib paluda lugejatel oma mõtteid kommenteerida, mis annab poliitikule teatud ülevaate valitsevatest hoiakutest;
4) suhtlemiseks inimestega viisil, nagu poliitik räägiks mõnes mitteformaalses eravestluses. Lugejaid huvitab poliitiku enda “hääl” ja arusaamine poliitiku enda kõnemaneerist, mitte poliitiku poolt välja toodud “institutsionaalsed” teated. Oluline on, et oma blogi kirjutaks igaüks ise;
5) paremini aru saada kriitikast, mida poliitiku ideedele antakse. Kuigi oponentide väited on tihti ebameeldivad, tuleks neid siiski lugeda ning nendega arvestada, sest kriitika annab sisendi konkurentide mõistmiseks ning parema võimaluse etteheidetele reageerimiseks;
6) et levitada oma ideid. Blogi kaudu on võimalik oma ideid kiiresti ja mugavalt kuuldavaks teha, samas paluda ka teistel oma arvamusi esitada;
7) et otsida rahastamisallikaid oma kampaaniale (Euroopas ei ole selle kohta häid näiteid, kuid Ameerikas on üsna tavaline, et kandidaadid paluvad inimestel oma kampaania rahastamiseks annetusi teha; et jõuda noorema põlvkonna valijaskonnani ning panna nad poliitikast huvi tundma. Blogide kaudu on võimalik poliitikutel rohkem noorte hääli koguda;
9) et tekitada enda umber võrgustikke. Võrgustikud tekivad siis, kui autor esitab huvitavat informatsiooni ning blogijad lingivad sellele ja suunavad teisi inimesi poliitiku blogi lugema. Nii tekib blogosfäär (blogide võrgustik), mis
aitab ideede levikule kaasa;
10) tuntuse tõstmine avalikkuses (kui tegemist on tundmatu poliitiku või kandidaadiga. Kui blogid muutuvad veel populaarsemaks, siis aitab see tundmatutel poliitikutel tugevdada oma rolli ja positsiooni nii kohalikul kui
riiklikul tasandil.

Mina rõhutaksin siin ennekõike tööd nooremate valijatega, et olla poliitilisel kaardil ka paarikümne aasta pärast ja tekstide kirjutamist selle poolt, kes on autoriks märgitud. Näiteks mulle meenub 2005. ühelt avalikult esinemiselt välja toodud Andrus Saare tabelid Eesti erakondade ja eriti nende pooldajate ealise jaotumise kohta. Mulle jäi meelde, et Reformierakonna toetajad olid noored ja kuni 40-ndateni. Seevastu Keskerakonnal olid kas noored kuni 30-sed või siis üle 50-sed. Nende aastate vahele jäi aga auk. Samuti oli tookordsel Res Publical valdavalt nooremad toetajad ja Isamaaliidul vanemad ehk siis pensionieale lähenevad pooldajad. Ma ei tea viimase 5 aasta muutusi aga võib eeldada, et suurtes piirides on see ka samaks jäänud.

Seega on lähiajal endiselt jätkusuutlikud need erakonnad, kelle valija grupid ei ole lihtsalt liiga vanad, et ära surra. Kui tsiteerida veelkord Andrus Saare ütlust loengust, siis Arnold Rüütli populaarsus (ütles seda enne tema presidendiks valimist) rajanebki tema kaasaegsetel. Niikaua kui mäletatakse tema kunagisi tegusid, püsib ka praegune populaarsus, sest noorematele inimestele ei ole tema teod sedavõrd tuntud. Ilmselt sellele järgnenud presidendiks saamine viib aga selleni, et ka koolis käinud noored teavad teda vähemalt Eesti Vabariigi presidendina ja konservatiivid ei julge teda paarkümmend aastat varem öeldud ja tehtud tegude pärast “sildistada”.

Jääge kanalile, sest töö oli mahukas ja seal võib veel viitamist väärivaid tekste leiduda.

Eelmisel neljapäeval sai täis 80 000 lugeja piir. Tänase seisuga oleks statistika aga selline.

85000 lugejat 14. jaanuaril 2010 statistika

Igatahes vahetasin täna ära blogi värvi rohelise vastu. Varasem sinine oli üldiselt meeldiv aga poliitiliselt täitsa teise spektrisse. Praegune roheline võiks olla natukene tumedam aga kahjuks on seda kujundust vaid ühes variandis värvidega. Lugemiseks on ta muidugi harjumatu aga selle eest sümboliseerib elavat loodust, mis on roheline (mitte sinist vett). Samuti on see looduse lähedase mõtteviisi värv.