Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

1. mai on teatavasti tuntud töörahva pühana. Sellel päeval sinikraed puhkasid. Kuni aastani 2008. kui Rainer Nõlvak algatas selle kolhoosi stiilis talgupäevaks tegemise, et lasta auru välja enne 9. mai sündmusi.

Mäletate, et 1. mai talgud algasid pärast Pronksiööde mässu?

Tuletame siis meelde, et 2008. toimunud prügi koristamine kuulutati edukaks ettevõtmiseks, suvel registreeris Pärnu IRL-i poliitik Raul Sarandi MTÜ Minu Eesti, Patendiametisse viis kaubamärgi MINU EESTI taotluse Urmo Kübar (endine Res Publica) ja raha selle kordamiseks andis Siim-Valmar Kiisler 8,36 miljonit, et teine üritus 2009. oleks juba jututubade läbi lausa 100 tuhande inimese kogunemiseks. Tegelikult tuli kohale ehk mingi 12 protsenti ehk 12 tuhat inimest ja hoolimata suurest sebimisest (Peeter Jalakas, Marju Lauristin, ETV reklaamid 1,5 kuud järjest, jne) ei toimunud kogunemisest mingi rahvaliikumise tekkimist. Käesoleval aastal on isegi loobutud ühtsest läbivast teemast ja tänase seisuga on rohkem kui pooled kohad täitmata.

Kirjutasin sellest ka artikli ja võtan sealt vaid ühe lõigu:

Kolmas katse 1. mail 2010 mõttetalguid korraldada on varasematest veelgi tagasihoidlikum. Rainer Nõlvak tahtis möödunud sügisel korraldada seda deviisi all „Lepime ära” ehk panna eestlased ja venelased sõbrustama. Korraldati ka Lasnamäel ühine puude istutamine, mida näidati ETV-s. Ometigi on talgute teemad jäetud vabaks, ühtegi läbivat teemat ei ole, räägitakse lihtsalt kohalikul tasandil inimeste kokkukutsumisest. Ilmselt saadi aru, et üle Eesti ei ole võimalik koordineerida poliitilise jõu teket, ja siin ei aita isegi Tõnis Mägi telereklaamid. Kahe eelmise katsega tõestati, et 50 aastat kolhoosikorda on eestlaste talgutraditsiooni kustutanud ja viimased 18 aastat kapitalismi ja „igaüks seisab enda eest”-poliitikat pärssinud vabatahtlikkust. 26. aprilli seisuga oli registreerunuid 11 tuhat, aga vabu kohti oli 24 tuhat.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=14588

Praegu on Vikerraadio täielikult selle reklaami kanaliks muutunud. Kell 13.50 oli Olev Kenk (endine ajalehe Tribüün ehk Isamaaliit peatoimetaja) intervjueerimas entusiastlikult sinna minejaid.

Just praegu, kell 14.11 käib Reporteritund samuti talgute teemal ja sealne saatejuht (Andres Kuusk?) imest samuti, et mis on toimunud kui tund varem kuulsime uudistest 17 tuhandest registreerunust ja nüüd olevat neid juba 18 tuhat ja tema küsimus olgi, et kust on see plahvatus toimunud (tsitaat).

Mina pooldan inimeste koos tegemist aga seda ei peaks suunama vaid kampaania korras üheks päevaks aastaks. Oleks ju äärmiselt loomulik, et naabrid suhtlevad ka teistel päevadel ja nädalatel ning lahendavad kogukonna elulisi küsimusi. Samuti unustagu IRL-i inimesed ära, et deviisiga “Lepime ära” all saaksid nad tuua kokku venelased ja eestlased. Kas mäletate, et möödunud sügisel pidi sellest saama käesoleva aasta läbiv teema ja korraldati isegi Lasnamäel puude istutamise kampaania. Rahvusi ei lepita mingi 1 päevase kampaaniaga kui ülejäänud 364 päeva aastas elavad nad erinevates inforuumides.

Kuulasin eile unega võideldes ära Suurbritannia peaministri kandidaatide debati ja pean ütlema, et konservatiivide Cameron ja liberaalide Clegg on justkui kloonid. Räägivad ligilähedast juttu maksude alandamisest ja rikastele soodustuste tegemisest, et siis peaks osa saama ka vaesemad elanikud.

Minu jaoks oli nende ainus erinevus lipsu värvis. Cameron oli konservatiivile kohaselt sinisega ja Clegg punasega.

valimiste debatt liberaalide esindaja Clegg

valimiste debatt liberaalide esindaja cameron

Selles suhtes oli praegune peaminister ja tööpartei (vasakpoolsed) esinumber Gordon Brown palju eristavam. Ma panin isegi tähele, et näiteks BBC ei pannud uudiste lõigus tema kaadritele nime alla. Kas peetakse teda üldtuntuks või siis pole võimalik teda teistega segamini ajada kuid igatahes Clegg ja Cameron olid nimega varustatud.

Mida teie olete poest ostetud toidu seest leidnud? Mina ei olnud siiani midagi suurt leidnudki kuni eile avastasin Valio jogurti paki seest plastikust korgi. Täpselt sellise, nagu oli pakendile peale keeratud.

Valio Gefilus jogurti pakend on saastunud plastmassist korgiga, mis ei mahu mingil viisil pakendist välja (või sisse) ja pidi sinna sattuma pakendamise käigus. Foto Virgo Kruve

Ilmselt juhtus toidu-tööstuses viga ja üks kork löödi juba pakendile sisse, seejärel lasti jogurt pakendisse ja lõpuks löödi veel üks kork pakendile peale. Järjekord võis olla ka natuke teine, sest ma ei tea täpselt pakendamise protsesse, kuid jogurti sees olevale korgile ei olnud ühtegi viided. Pakend oli vigastamata ja nagu näete ka pildilt, siis korgi alus on märgatavalt laiem ja läbi korgiaugu ei oleks võimalik seda sinna sisse suruda.

Ma jätan selle pakendi alles, pesen sees puhtaks ja sellest saab minu esimene eksponaat virtuaalses muuseumis, mida kõike toidu seest ka leita. Ma mäletan, et olen ka varem toidu sees leidunud asju pildistanud aga need olid siis luutükid, kivid või muud alla cm suurusega objektid.

Mulle just meenus, et eelmine nädal oli Fazeri leibadega vist mingi jama, kus leiva seest tulid välja klaasitükid. Selgus, et taigna segamisel olid töötaja prillid kukkunud segistisse ja töötaja ei julenud sellest ülemustele ka öelda ning nii need prillid läbi küpsetatigi. Muide, kas tänapäeva prillide raamid on plastikust ja milline on selle sulamistemperatuur? Kas võib olla, et klaasid purunesid tükkideks aga raamid sulasid leiva küpsetamisel ära ja mõni tarbija koges siis lihtsalt mõnda “nätskemat” kohta? Igatahes Ringvaate käsitlusest jäigi meelde, et klaas, luu ja mingi kolmas asi pididki olema kõige sagedamini toidu seest leitavad ja retsepti mitte kuuluvad ained.

Nüüd üks reklaampilt poliitilisest kampaaniast: Keskerakonna reklaam teadvustab tööpuudust aga see on paigutatud nii, et taustal paistev puuriit tekitab sügisese äratundmise. Mäletate kindlasti, neid kartuleid ja puuvirnu Vabaduse väljakult.

28. aprill 2010 reklaam Andrus Ansip ja temal on töökoht aga sinul ei ole reklaam, taustal puuriit (Rakvere). Foto Virgo Kruve

Kliki pilt suuremaks.

Mina olen rahva otsustamise juurde kaasamise poolt aga internetis allkirjade kogumised on üks demokraatia häbivääristamise vorme. Viimane neist on Tuhala looduse säilitamise kampaania, mis korraldajate südametunnistuse järgi on kogunud juba 45 tuhat allkirja.

Kui palju on selles kampaanias tegelikult tõsiselt võetavaid allkirju? Kas piisab endiselt, et märgin kusagil ankeedis sõbra nime ja naabri elukutse või saab kohe telefoniraamatust lehekülje kaupa sisse panna. Mõned paremad küsivad ka e-maili aadressi, et siis neile saata kinnitamist vajav teade (ilma selleta häält ei arvestataks).
Tegelikus elus aga kujunevad kõik sellised allkirjade korjamised maksimaalselt vaid e-maili aadresside kogumiseks. Tulemust neil enamasti ei ole või õigemini on selle tõenäosus 50 protsenti (tavaliselt ongi poolt ja vastu valikud). Näiteks Sakala lammutamise ja poolt korjatud allkirjad (mina olen näiteks Solarisega rahul).

Niikaua kui ei ole riikliku teenusena loodud ja tegelikult ka inimest tuvastavat süsteemi (ID-kaart, mobiil-ID), ei saa rääkida ühegi taolise kampaaniaga korjatud allkirja usaldusväärsusest. Me arvame, et Eesti on e-riik aga tegelikult on Šveits oma referendumitega meist kümme korda demokraatlikum. Meil on vahendid, et kaasata iga omavalitsuse elanikud mõne olulise küsimuse arutlusele ja seejuures suhteliselt väikse kuluga (ID-kaart) aga seda ei tehta. Ilmselt kardetakse. Nii tekkivadki ajuhiiglased, kes oma tagahoovi küsimuse tahavad teha üleriigiliseks küsimuseks. John F. Kennedy on kunagi öelnud, et veerandik inimestest on alati millegi vastu. Seega, tuhala nõiakaevu eest seisjad, koguge kokku umbes 220 000 nime (1/4 eestlastest) ja alles siis võiks mõni ametnik teid ka tõsiselt võtta.

Ilmselt langes Andrus Saar ajakirjaniku poolt esitatud suunavate küsimuste ohvriks, sest tavaelus on ta jätnud väga kaalutleva ja kahe jalaga maas oleva inimese mulje. Tsiteerin: “Võivad tulla aktiivsed väljaastumised – demonstratsioonid, vastuhakud ja masinapurustamised.” Samas tõsteti valitsuse poolt kütuse, tubaka, alkoholi, ajakirjanduse, kaugkütte (toasoe), elektri ja veel paljude teiste kaupade aktsiise ning riigilõive (autodel näiteks kordades) ja makse (käibemaks, majutusteenuste ja teiste erisuste kaotamine sh laste mähkmed täie määraga) aga mitte ühtegi protesti selle vastu ei korraldatud. Kordan, mitte ühtegi väljaastumist. Seevastu Tšehhis, Islandil, Lätis ja veel pooles tosinas riigis vahetusid valitsused majanduskriisi raskuste pärast. Ainult meil on rahvas vait ja vagusi ning nüüd ütleb sotsioloog, et omandit hakatakse hävitama (masinapurustamised) vaid mingi kaevanduse rajamise pärast. Ma arvan, et ajakirjanik helistas numbril, mille arvas kuuluvat Andrus Saarele, sest mul on raske uskuda sellist pseudotegevuse (kodanikualgatus internetis, mis ei jõua tavaelus ühegi tegevuseni) tulemuse võimalikuks pidamist. Kui peaks minema silmas silma aruteluks, siis ilmuksid kohale heal juhul 45 inimest ehk 1/1000 nendest nimetatud nimedest.

See oli siis minu kommentaar EPL-i 18 märtsi artiklile

http://www.epl.ee/artikkel/493773

- – -

Märkus 30 aprillil: See tekst oli kirjutatud varem aga isegi poolteist kuud hiljem ei ole poole miljoni kroonisest projektist petitsioon.ee mitte midagi märgatavat kasu olnud.