Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Konservatiivide seisukohti kajastav EPL, Ekspress ja Delfi ehk kogu Ekspress Grupp on loetavuselt tõsiselt langenud. Pole ka imestada, sest milline Toompea opositsiooni erakonna toetaja tahaks neid väljaandeid lugeda, kus sinu vaateid jalgealla tallatakse.

Mulle hakkab tunduma, et olen mingit sorti eneseületusega tegelemas. Nimelt see EPL-is kommenteerimine. Täitsa imelik tunne tekkib kui oled hommikul pool kümme ainus. Umbes nii, et keegi teine ei olegi tekste lugenud, vaid mingid “robotid või masinad” genereerivad loetavuse klikke.

Virgo Kruve oli EPL-i pea-aegu ainus kommenteerija. Aa-uu-uuu inimesed, kus olete.

Selle ainsa “karjak-professori” arikli kommentaari kirjutas Hardo Pajula, kes on sellel nädalal ametlik arvaja, palgatud kommenteerija, toimetuse kõneisik, jne.

Kuid järgnevalt siis teemad, mida pidasin vajalikuks kommenteerida.

Eesti valitsusel puudub kava midagi järgmise 4 aasta jooksul majanduses muuta. Selle asemel jäädakse külmutatud eelarvete juurde. Kirjutasin sellest kõneleva artikli juurde oma arvamuse:

http://www.epl.ee/artikkel/577517

Eelarvete kärpimine on peamine vahend, mida IMF oma “poliitikana” riikidele peale surub. Tulemuseks ei ole mitte kriisi leevenemine, vaid hoopis selle süvenemine. Eesti loobus käesolevaks aastaks tasakaalus eelarvest ja mina ei saa aru, miks sellise mantrana korratud “tasakaalus eelarve” murdumise järel arvame majanduskriisiga paremini toime tulevat.
Kui 1929. aasta kriisi järel tegid riigid suuri kulutusi, et inimestele tööd pakkuda, siis praegusel ajal avalik sektor hoopis kärbib. Erasektor teatavasti on aga nii ära rüüstatud (käibemaksu erisuse kaotamine majutusest kuni kaugkütteni; aktsiisitõusud kütusele, elektrile ja muule; keset majandusaastat kõrgem käibemaks; jne), et lähemal ajal seal optimismi töökohtade loomiseks ka ei märgata.
Valitsuse ainus kava ettevõtluse edendamiseks on meil mis? Justiitsminister Rein Langi algatus, et firma saaks asutada 0 kroonise sissemaksega ehk loobumine 40 000 krooni nõudmisest. Sellega solgitakse veelgi ärikeskkonda!
Tsiteerin Rein Langi 19. mai 2010 istungilt:
Esimene ja vast kõige olulisem muudatus on see, et võrreldes kehtiva õigusega oleks edaspidi võimalus füüsilisele isikule asutada osaühing sissemakset tegemata. Osakapital tuleb sisse maksta siis, kui see on ettenähtud põhikirjas või seda nõuab ühingu majanduslik seisund. Mingit kindlat tähtaega selleks ette nähtud pole, ei päevi, kuid, ega aastaid. Lühidalt öeldes oleks viimane aeg sissemakse ära teha enne võimalikku pankrotimenetlust, kuna vastasel korral jääb see nõue üles pankrotiprotsessil ja nii ei pääse üksikisik sellest nagu nii.
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=127427[...]pk6464

Kas panite tähele, et sissemaksega on aega kuni pankrotistumiseni? Seega pead edaspidi äris arvestama, et sinu vastas ei istu mitte 2500 € suuruse tagatisega firma vaid võib olla ka 25 € varade väärtusega “firma”. Muidugi teeb see lihtsamaks igasuguste skeemitajate tegevuse ja ilmselt lubab ansiplastel raporteerida ettevõtluse kasvust (firmade arv suureneb, mina ise teeksin kah sellise juurde) aga see on kõik fiktsioon. Ma olen seisukohal, et 2500 € põhikapitali nõue nüüd küll kellelgi äriplaani teostamata ei jäta. Pigem on olukord, et Maarjamaa on mudas ja siin polegi mingi ideega perspektiivi.

Marko Pomerats sai ministeeriumisse parteilist täiendust, sest IRL-i Tallinna volikogu fraktsiooni töötaja tuleb tema juurde tööle. Muidugi eitatakse parteilist edutamist või valimisteks valmistumise seotust:

http://www.epl.ee/artikkel/577522

Kui meenutada raamatut “Jah, härra minister” siis seal tuli kahelda KÕIGES, mida oli ametlikult eitatud. Kui oli küsimus kuulujutus või tõeses faktis, siis selle ametlik eitamine muutis seda hoopiski usutavamaks.
Seega kahelgem lausetes:
_ Kosk tõrjus ka küsimuse, kas Pomerants moodustab ministeeriumis riigikogu valimiste eelset valimisstaapi_
või
_ „Tahan mõnda aega olla poliitikast eemal ja tegutseda poliitikavälises maailmas poliitikaväliste asjadega,” selgitas Kosk_

Ministeeriumist poliitilisemat kohta ilmselt avalikus teenistuses ei olegi!

Eesti IT agentuuri saamise kohta kui Eesti ja Prantsusmaa siseministrite esindajad arutasid küsimust IT-agentuuri loomisest Eestis, kuigi selle praegused serverid asuvad Luksemburgis ehk Prantsusmaa piiril:

http://www.epl.ee/artikkel/577527

Ilusate sõnadega looritatud kapitulatsioon:
_ „Tänaselt kohtumiselt jäi mulje, et ei meie ega Prantsusmaa taha selle küsimusega ülejäänud 25 EL-i siseministrit koormata.”_

Ma riskin muidugi süüdistustega, et olen riigi vastane (nagu sildistatakse kõiki valitsuse ideede kahtluse alla seadjaid) aga kas Euroopa Liidu huvides on paigutada servereid otse Venemaa piiri äärde? Seejuures oleme meie ise rääkinud aastaid, kuivõrd suur geo-poliitiline oht on Venemaa. Samuti maalinud temast Gruusia konflikti ajast ründajat-tonti kuigi tegelik agressor oli hoopis Gruusia (õigemini käitus provotseeritud viisil).

Veel üks poekett, keda võiks boikottida. Prisma tema töötajate arvelt tehtavate kärbete pärast:

http://www.epl.ee/artikkel/577518

Väga oluline info. Ostjad võiksid siis Prismat kohelda samamoodi kui see oma töötajaid ja “ajada asju Eesti seaduste ja tavade kohaselt” mõnes teises kaupluses(välja arvatud Rimi).

Pankade kava väljastada sularaha alates 10 € sedelitest võib olla hoopiski kaval kampaania, sest teenustasu 1 € on võrdselt nii 10 kui 5 võtmisel ja seega 5 € võtja maksab tervenisti 20 % teenustasu kui suurem kupüüri korral oleks see vaid 10 %.

http://www.epl.ee/artikkel/577524

Kas 5 € kupüüri saamisel tunnete ennast kuidagi “rikkamana” kui 10 € saamisel? Õigus küll kui lapsetoetus 300 eek muutub 19 € euroks, siis ühel juhul saadki sellest napilt üle poole kätte (10 + 1 €) ja teisel juhul tervenisti 15 € (+ 1 €).
Kuid mis mõtet on võtta 5 € kui selle teenustasu on 20 %? See 1 eurone pangatasu on ju võrdne nii 5 kui 10 võtmisel. Seega on praegu tegemist nende inimeste hädaga, kes ei oska rahaliselt mõelda või siis tegutsevad hoopis pankade kasumitest lähtuvalt. Just, äkki ongi hoopis nii, et pangad tahavad teenida suuremaid teenustasusid ja siis teatasid, et võtame teilt 5 € väljastamise võimaluse ära (a la Rimi ja eesti liha) ning siis anname teile järele (toome liha tagasi) ning kõik tormavad siis seda 5 € kaupa välja võtma (10 € väljastamise teenustasu oleks ju vaid 10 % summast). Pangal on sellest ainult tulu kui 10 € võtmiseks tehaks 2×5 € võtmised (teenustasu on ka 2×1 €).

Tallinna tasulise parkimisala laiendamise küsimus. Juhtkirjas käsitleti  seda justkui tulu teenimise meedet aga ometigi on just sellised algatused tulnud toompealt, nt kiiruskaamerad, trahvide eurodes ülespoole ümardamine jne:

http://www.epl.ee/artikkel/577515

_ Raha võib ju tasudest ja trahvidest juurde saada, aga trahvidega kassa täitmine on absurdne._
Ometigi pole see takistanud Eesti Vabariiki käiku laskmast kiiruskaameraid, et nendega eelarvesse raha teenida. Kui oli arutelu nende vajalikkusest, siis ühe argumendiga räägiti ka nende 700 miljoni krooni teenimise potentsiaalist (umbes 1000 krooni trahve iga juhiloa omaniku näkku) ning alles selle järel liikluskultuuri parandamisest.
Või võtame teise näite. Äriregister hoiab kokku 7 krooni teavitavalt kirjalt (näiteks on postis kaduma läinud aruanne) ja esitab selle raha eest hoopis 4000 kroonise trahvi. Üleüldse on trahvid muutunud teenimise allikaks, sest mingi tegevuse maksustamisest enam tulusid ei laeku. Ilmselt on Toompea trahviriik andnud halba eeskuju ka Tallinnale.

Ansip tõi välja OECD liitumiskutset vastu võttes: “Lisaks on Eesti majandus võrreldes 1992. aastaga eurodes kümnekordistunud ja näiteks vanaduspension on kasvanud koguni kakskümmend korda. Maksusüsteem on jäänud õiglaseks ja läbipaistvaks. Olime üks esimesi riike, kes kehtestas ühtse tulumaksumäära. Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kus sissetulekute ebavõrdsus on käesoleva sajandi algusega võrreldes vähenenud.”

http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=380576

Ma tahaks seda kohe arvudes näha aga ei hakka ennast nende otsimisega vaevama. Mul on üks põhimõte, et ära kunagi vaidle lolliga, kõrvalseisjad ei pruugi teil vahet teha.

Siiski üks märksõna: inflatsioon. Kui 1992. maksis kilo liha umbes 5 krooni, siis praegu tubli 60 kõige kehvema kvaliteediga ja korralikum liha hakkab 80-st.

Esimeseks on ohu märgiks on raskused maksude või arvete tasumisel.

Teiseks on firma poolt spam kirjade kasutamine. Reisima.net ja Top Tours AS on viimased näited sellistest pankrotiga lõpetanutest.

Kolmandaks on reisil käinute kurtmised.

Lisaks võiks veel mainida liiga madalate hindadega pakkumisi, mis võivad ühel hetkel hoopis ära kaduda.

Kindlasti on veel neid märke, mis hoiatavad aga kõike ei saa puust ja punaseks ka värvida, sest “lollide käest tulebki raha ära võtta” ja nii kapitalism toimibki.

Mis puudutab spam kirjade saatmise järgi pankrotistujate ennustamist, siis see on täkkesse läinud Reisima.net ja Top Tours AS puhul. Need mõlemad firmad pankrotistusid reedel kui ees oli nädalavahetus ja keegi ei saanud midagi teha. Neile eelnes tähelepanu tõmmanud juhtumitest Aaria Reisid pankrott aga tema vähemalt mind ei spämminud.

Kes on siis minu arvates veel riskikategoorias ehk saatnud spam kirju ja võiksid nõuda tähelepanelikumat kontrollimist?

Wris reisid

ABC Reisid

Horizon Travel

Bergerreisid

Atko Tours

Anhel Tours

Scandinavian Tours

baltic Silver Reisid

Eurolines

Aves Travel AS

Goldtravel OÜ

GoTravel AS

Cassandra AS

Balt Travel Agency

Kindlasti on neid spam kirjade saatjaid veel teisigi aga need konkreetsed hakkasid heast peast just möödunud aasta II poolest minule oma pakkumisi saatma. Seejuures mitte ühele vaid lausa mitmele aadressile.

Eesti on optimistliku propaganda televisiooniga maa. Eilne BBC näitas Iraagist ja Afganistanist naasnud sõdureid, kes jätsid sinna jalgu ja käsi ning õpivad nüüd uuesti rauast jalgadel kõndima. Eesti sõdurid aga teevad pesakaste, peavad metsas õppusi või räägivat Kahekõne saates sõjaväelase elust Indrek Treufeldtile.

Suurbritannias näidatakse sõduri tegelikku elu pärast sõda

Jalad kaotanud sõdur harjutab taaskord kõndimist. BBC uudistest kaader 26. mai 2010

Ma jätan siin näidatud inimese nimetuks, sest selle teadmine ei muuda Iraagi invasiooni põhjendatumaks ega Talebani vastast sõda edukamaks.

Eile oli BBC-s ka reportaaž Kabuli vanglast, kus “tsoonis” hoitakse eriti ohtlikke vange ehk siis antud juhul Talebani ridades võidelnuid. Reporter küsis ühelt kinnipeetavalt, et mida ta arvab Karzai valitsuse ja Talebani vahel peetavatest läbirääkimistest, et lõpetada sõda ja üheskoos riiki juhtida. Ma ei tsiteeri siinkohal vastust aga selle mõte oli näidata, et lääne nukuvalitsus peab kõnelusi nõrkusest. Taleban on riigis kohapeal tekkinud liikumine ja seda ei ole võimalik muudmoodi võita kui kõiki kohalikke inimesi füüsiliselt hävitades. Hoopis teine oleks saudide juhitava al-Qaedaga, mis on riigis võõrkeha. See on praeguseks läinud tagasi Pakistani poolele, kust ta imbus riiki NSV Liidu okupatsiooni vägede vastaseks võitluseks umbes 30 aastat tagasi.

Suurbritannia sõdur on sõjas kaotanud jalad ja õpib nüüd uuesti kõndima. Uudisloos rõhutati, et sõjas kaotatud jalad või käed saab asendada mehhaanilistega ning need aitavad taastusravi järel ellu tagasi pöörduda. Kaader 26. mai 2010 BBC

Tänaseks päevaks on Suurbritannia kaotanud Afganistanis umbes 280 hukkunutena ja vähemalt 4 korda rohkem vigastatena. Seejuures ei olda sammukestki lähemal turvalisemale maailmale, hoopis heroiini hulk Londoni tänavatel on kasvanud. Uus kaitseminister ütles ka midagi taolist, et tema meelest ei peaks sõdurid osalema “13. sajandi taselemel olevas feodaalses riigi” peetavas sõjas.

ETV kajastab sõdureid suhtekorralduse parimate reeglite järgi

Kui vaadata ETV AK uudiseid, siis jääb mulje, et sõjavägi on üks mõnus koht, kus sõdurpoisid teevad lindudele pesakaste veel 26. mail ja käivad neid siis metsa riputamas. Ma ei saa irooniliselt jätta märkimata, et minu koduaia puuris on juba 3 päeva kuulda tihase poegade viuksumist (nad võisid sellest veel varemki kooruda!). Seega on lindudel pesitsema asumiseks lootusetult hilja. Oleksid võinud selle “positiivse uudisloo” hoida reservis ja näiteks mõni järjekordse kaugel langenu uudiste kõrvale selle summutamiseks eetrisse paisata.

Ago Gaškov sai käia sõduritega suhtekorralduslikul metsas viibimisel, et jäädvustada lindudele pesakastide paigutamist. 26. mai 2010 ETV AK uudised.

Keegi linnalaps või praegune sõdur on teinud 2 auguga pesakasti. Sellist pole minu silmad küll veel varem näinud, et mõni lind kasutaks 2 auguga pesa.

Sõdur seob traadiga pesakasti puu külge, et see edaspidi sooniks puukoore sisse. Mina ise olen alati pannud puust kiilu tüve ja traadi vahele, et ajapikku tüve jämedamaks kasvades siis see tükk seal vahel annab järele ja ei kahjusta puutüve. Muidugi on vaja 5-7 aasta tagant traati vajadusel õgvendada.

Minu maitsemeele järgi on see pesakast ka lihtsalt inetu aga kui ta siiski millalgi oma funktsiooni täidab, siis pole see ka suur takistus.

Sõdurite suhtekorraldusse kaasati ka ETV Ringvaate saade

Lisaks oli eile Ringvaates umbes 11 minuti ja 37 sekundiline reportaaž sellest, kuidas Jüri Muttika käis sõjaväelastega õppusel Kevadtorm ja jälgis püsside täristamist ning invervjueeris haavatuid ja surnuid (lahingus ei kasutatud tegelikult laskemoona). Mulle jäi sealt meelde ühe kildudeks lastud reieluuga sõduri ütlus, et Scoutspataljoni tema küll ei läheks, sinna väikse raha eest surema. Ometigi leitakse reklaamiga “Elu kutse” piisaval hulgal selleks ahvatletuid.

Metsareporter Muttika, Jüri Muttika, osales Kevadtormi õppusel mikrofoniga käes. Kaader 26. mai 2010 ETV Ringvaade

Silt Vana-Kariste kooli seinal loeb ülesse Vabadussõjas osalenud mehed. Tegelikult on see kool ammu suletud ja laguneb. Ta asus lihtsalt õppuste piirkonnas ja puude vahel poseerimise asemel võeti püstolreporter Muttika kaadrisse ka selle hoone ees.

.

Neljapäeval on ETV eetris sõjaväelise suhtekorralduse teine päev kui ETV ekraanil peab saates Kahekõne näitama Indrek Treufeldt heas valguses Lucas Ilvest ehk Eesti presidendi poega, kes lõpetas just väeteenistuse.

See on vist üks järjekordne lugu, nagu oli ka Toomas Hendrik Ilvese tütre Juulia Kristiine ähvardamine internetis, et varjata tema lähikonnas töötavat KGB agent Kristjani, vabandust Toomas Sildam´it, mineviku kohta ilmunud raamatut. Sellest kirjutasin ka nädala alguses.

Jään siis õhtul ootama, kuidas Indrek selle raske intervjuu enda jaoks lahendab, sest pole midagi raskemat kui sundkorras toota ajakirjanduslikke lugusid. Mida see Lucas on siis saavutanud, et tal oleks midagi maailmale rääkida või avalikustada? See on lihtsalt üks osa Toomas Hendrik Ilvese ümber positiivse õhustiku loomisest, kus kaastunnet tekitatakse tema välja ilmunud salatütre Juulia Kristiine väidetava ähvardamise vastu, rahvuslikke tundeid tema poja Lucase vastu (isa ajastas USA visiidi just nii, et sai maksumaksja rahade eest lennata ka tema ülikooli lõpetamisele) ning abikaasa Evelin, kes peab UNICEF-i talguid.

Kokkuvõttes ootan Eesti televisioonilt realistlikumat käsitlust. Sõjavägi ei ole pesakastide tegemine, sõda ei ole võpsikus haavata või surma saamise järel veel reporterile intervjuude andmine. Sõda on käte ja jalgade kaotamine või lausa elu kaotamine. Võib minna ka nii hullusti nagu BBC lõigus, mille pilti ma siia ei pannud, et sul amputeeritakse vasak jalg, parem jalg ja vasak käsi ning lõualuud ei käi ka enam eriti hästi kokku ja kõne on üks halvasti eristuvate sõnade susistamine.

Me saadame sõdureid “missioonidele” ja sealt eluga naasnutele anname ka medali, kuid me unustame nad pea-aegu kohe. Jätame maha samamoodi invaliidistunud mehi nagu Nõukogude Liit Afganistanist tulnuid. Ma saan aru raha vähesusest aga siis ei tasuks ka agressorit mängida ja teisi riike ning rahvaid (kes pealegi on meist umbes 14x suuremad) meie tõekspidamiste alla kallutada.

Sellise pealkirjaga raamatu kirjutas möödunud kevadel Kataloonia ülikooli majanduse professor Santiago Niño Becerra. Sellest on praeguseks valminud 14 kordustrükki ja hispaania keelt mitte oskajana ei olnud mul sellest loomulikult aimu. Aga ma valdan soome keelt ja juhtusin nende raadiosaateid jälgides selle raamatu tutvustusele.

Imelik asi oli aga tema kohta infot otsides youtube videodega, kus enamik nähtavatest olidki intervjuud professoriks sobiva mehega. Kuid nende seas oli üks, mis kohe mitte kuidagi ei sobinud teiste youtube meelest sarnasteks peetavatega. Pildilt leiate selle kindlasti ka ise ülesse.

Santiago Niño Becerra video vaatajad

Loomulikult ei sobi siia pildirivisse need naise rinnad ja nibud. Jah, ka mina ei saanud vastu kiusatusele ning ühe professori jutu video järel, kelle keelt ma niigi ei oska, vaatasin järgi ka selle 1 minutilise klipi rindadest.

See oli reklaam jäätise moodi toiduainele (paberi seest söödav punakas toru). Süžee oli selline, et käepealt filmitud ja kohutava kvaliteediga kaadrites oli näha siis maiust suhu võtvat meest (robustsemalt kui Kätlin Maran oma nooruses Pingviini jäätise reklaamis), tema kõrval seisatas nende samade rindade omanik ja siis “põrgatati” vaataja jaoks kaamerat kord maiuse aplale limpsimisele ja naise rindadele. Jah, seal rakendati ka seda klišeed naise erutumisest (kikkis nibud) kui nägi mehe käes midagi ahvatlevat või teda midagi tegemas. Antud juhul siis jäätist suhu toppimas aga seda on kasutatud ka auto (Maz..) reklaamis.

Eksperdid kindlasti oskavad paremini öelda, kas selline toote (jäätise või auto) sidumine mehele võimu andmisega, et selle vaatamise peale lähevad ilusa naise nibud kikki (auto puhul isegi plastikust mannekeenide!), toob rohkem mehi või naisi seda toodet ostma. Ma arvan, et naised tunnevad ennast selle suhtes neutraalse või halvustatuna. Mõelda vaid, sulle tuleb näidata vaid jäätise limpsimist või viia autosõidule ja juba arvataksegi, et viskad selili ja jalad harki.

Igatahes kaldusin natuke kaugele sellest professori 2010. aasta majanduskriisi teemaliselt raamatult. Kuid see eelnev vahelepõige nibude maailma oli teadlik. Nimelt võiksite veelkord vaadata selle professoriga tehtud intervjuude vaatamiste statistikat (views). Vähim neist on 4005 ja suurim 53 182. Seevastu nibude reklaami vaatas 20 miljonit ja kui täpne olla siis 20 113 821 + mina. See näitab, et professori populaarseimat videot vaatas 378 ,2 korda vähem vaatajaid kui seda toiduaine reklaami. Jah, söömine on muidugi elus vajalik. Seks on ka mõnus asi. Kui neid sedavõrd rohkem tähtsustada majanduslikust analüüsist siis ei tohiks ka kurta, miks Hispaanias on iga viies töötu. Olgem ausad, teid seal Hispaanias ei huvita professori sõnad majanduse kohta. Teie vahite selle asemel naise rindu. Mis veel kõige halvem selle asja juures, siis ilmselt naised vaatasid selle nibude reklaami ära, kehitasid ehk õlgu ja läksid elus edasi. Mehed aga ilmselt jäid seda veel ka teist, kolmandat, neljandat või kes teab mitmendat korda järel vaatama, sest visuaalne stimulatsioon oli hea ja soov seda kogeda (vau, milline jäätis, viib iga naise voodisse) ka täiesti olemas. Kusjuures, klipp lõppeski sellega, et neiuke sosistas midagi mehele kõrvale. Selle ära arvamiseks ei pea isegi elu24.ee lugeja olema. Teatavasti number 24 näitab interneti aadressides seda vanuselist ülempiiri, mille lugejatele see on mõeldud. Võrdle ka e24.ee või ariinfo24.ee jne.

Ühesõnaga, naised läksid edasi aga mehed… jäid seda jõllitama. Unustasid kõik oma majanduslikud teadmised. Praegu pakutakse neile jäätist aga 3 aastat tagasi näidati ka seal kindlasti seda auto reklaami ning räägiti legendi selle naist erutavast võimust ning ilmselt paljud ostsidki. Varem oli neile siis mõne ilusa naisega kaela määritud ka näiteks kinnisvara. Näiteks meil müüs Liis Lass ka Saaremaal kinnisvara. Olen varem kirjutanud, et sellised sündmused ongi ilmne märk anomaaliast ehk mullist turul (22.12.2009 Liis Lass on indikaator kriisi langevale tegevusalale).

Järeldus sellest jäätise ja rindade ning professori sõnumi erinevatest auditooriumitest võikski olla, et Hispaania majanduskriisi põhjustasid tarbimisreklaamides ahvatlenud naised, kes võtsid meestelt võime ratsionaalselt otsustada ja selle asemel ahvatlesid mulli puhumisel osalema. Tehes subjektiivse järelduse lõunamaades valitsevast meeste ja naiste võimupositsioonist, võime ka arvata, et naised ei saanud seda ära hoida. Kui sinu mees on näinud reklaamist ilusat naist ja on veendunud, et see maja on unistuste kodu ning kavatsebki selleks laenu võtta, siis ühegi argumendiga ei veena ümber ahvatluse mõjujõu all olijat. Ja kui naisele näidati veel võimalusi mööbli muretsemiseks, just selliseks tema unistuste lahenduseks, siis oligi meil kaks ära hullutatud tarbijat, kes ei omanud enam pinda jalgade all. See oli vaid aja küsimus, millal nad avastavad oma õhus püsimatuse.

Viimane aeg oleks rääkida ka raamatust neile, kes viitsisid selle eelneva läbi lugeda ja ei ole veel lehelt lahkunud.

Saates toodud tsitaadi järgi on raamatu peamine eesmärk rääkida praegusest olukorrast ja kuidas sellesse sattusime. Santiago Niño Becerra raamatu katkendid on edaspidi “märkides”:

YLE1 saatest Eurooppalaisia puheenvuoroja: Romahdus 2010 (8.05.10)

1929. aasta majanduskriis oli kapitalismi maavärin ja selle järellaineid kogeme ka nüüd.

“Septembris 2007. tulid ilmsiks rahandusmaailma tõsised probleemid kõrge riskiga fondides (sub-prime). Sellest hetkest alates muutusid probleemid turseteks (paiseteks). Hiiglaslikud laenud, tühjendatud võlgnikud, suletud finantsasutused, umbusaldus, majanduslangus, sotsiaalne ebakindlus ja töötus.”

Seda spiraali on paari aasta jooksul proovitud lõpetada keskpankade ja G20 riikide ja kõigi valitsuste massiivse sekkumisega aga kas tulemused on olnud edukad? Autor vastab, et ei ole olnud piisavad.

Näite Iirimaa majanduskasvust. 1960. oli Iirimaa Euroopa vaesemaid riike. Selle elatustase oli 60 % Euroopa keskmisest aga vaevalt 50 aastat hiljem oli olukord hoopis teine.

“2007. aastal oleks Iirimaa SKP olnud 146,3 % Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Teda edestas vaid Luksemburg. Kuidas oli võimalik, et Iirimaa majandus suutis nii lühikese ajaga sedavõrd palju tõusta? Kuidas on võimalik, et kui 1980-ndateks oli Iiri majandus suutnud vaid inimesed põllumajandusest ära tõmmata, siis 20 aastat hiljem oli see SKP järgi pea-aegu Euroopa Liidu juhtiv majandus?”

Becerra järgi see ei olnudki võimalik, sest tegemist polnud jätkusuutliku mudeliga.

“Iirimaa on näide blufist, mulli majandusest, mida on harrastatud eelnevatel aastatel laialdaselt. See mull oli kõrvalekaldumatu ning selle puhumine algas juba 1991. aastal ja võimendus 2003. aasta järel Selle järel algas intresside alanemine, et proovide päästa juba 1973. alanud süsteemi viimane faas (aste). Sellele mullile on jõudu andnud hüper-tarbimine, hüper-laenud ja asjaolu, et teenuste sektorit on peetud ravimiks kõigile majanduse probleemidele ja pakkumas rakendust elanikkonnale. Kõike seda on glasuurinud finantssektori skeemitamine tuletisväärtpaberitega.”

Becerra ei maini Islandi või Läti mulle aga neis on kriis veelgi sügavam kui Iirmaal. Sama käib ka Soome kohta, kuigi hetkel nõrgemalt.

Hispaania on 2010. aasta alguses Euroopa Liidu eesistuja. Tal on Euroopa Liidu suurim töötus, umbes 20 protsenti. Ometigi on riigile ennustatud väikest majanduskasvu ja Becerra ei pea seda reaalsena, sest töö tootlikkus 1996. aasta ja 2005. aasta vahelisel ajal ainsa EL-i riigina ei kasvanud. Majanduskasv rajanes ehitamisel ja välismaalt tulnud rahadel.

“Prognoositud toibumine leiab aset 2009. ja 2010. aastal 2 protsendi kaupa, oli ennustatud. Olen skeptiline, sest töötuse lagi ei ole saavutatud. Mõtlen, et tegelikkus on hullem, palju hullem.”

Meile on esitletud prognoose, et sellest majanduskriisist oleme juba väljumas ja seda on “justkui” väljendanud aasta tõusnud aktsiate hinnad. Kas turgude optimismile on katet?

Kui kunagi lähiminevikus toimus 2 protsendiline majanduse kasv, on ka kerge uskuda selle taas toimumist.

“Oleme elanud ajal kui kõigil läks hästi. Ajal kui laenud olid tagatud, raha odav, võlad kasvavad aga kontrolli all, tarbimine kasvas, toimus elamispindade ehitamise buum. Tekkis töökohti, kuigi me ei osanud aimata nende iseloomu. Tuli suuri kasumeid, säravaid autosid baaride ja restoranide ette, reise eksootilistele maadele, kalleid mobiiltelefone, mis 2 kuu pärast vahetati uue mudeli vastu, personaalseid treenereid. Need on olnud püsivalt madalate kinnisvara laenude intresside aastad, teise kodu soetamise aastad. Aastad kui müüdi plaanide järgi ja osteti töövajaduste järgi. Aastad kui on võidud unistada.”

2001. aasta mini-kriisist saadi üle raha hulga lisamisega, intresside alandamise ja muude tavaliste abinõudega. Aga mitte enam sellest kriisist. Riigid on sekkunud turgude tegevusse.

“Nüüd see langus (katastroof), mis algab ilmselgelt 2010. aastal, on selles mõttes vähem halb kui 1929. aasta kriis, sest selleks on osatud eelnevalt valmistuda. Kuid ühiskonnas ei moodusta perekonnad enam sellist turvavõrku kui 1920-ndalte ja 1930-ndatel, vaid hoopis vastupidi. Kuid teisest küljest praegune kriis on põhjalikum kui “Suur depressioon”, sest sellega seostub süsteemi lõppu jõudmise aste. 1929. aasta kriisis oli suunaks “rohkem anda”, kuid nüüd läheme tegutsema heaolust ümbritsetult ja suunaks on “vähem anda”[riik vähendab].”

Praeguse finants olukorrani viis alates 1980-ndast toimunud finantsjärelvalve reeglite kärpimine. Becerra arvates reeglite karmistamisega enam selle kriisi levimist ei peata.

“2011. aasta saab olema eriti raske. Sellest tuleb kogu praeguse kriisi halvim aasta kui sotsiaalsed rahutused, mässud ja erinevate ühiskonna gruppide häälekad nõudmised suurenevad.”

Kas oleks saanud käituda teisiti? Miks ei sekkutud varem asjade arengusse? Becerra vastab järgnevat:

“Teoorias oleks võidud teisiti toimida aga… kuid siis ei oleks meil seda, mida oleme nüüd harjunud saama. 1996. aasta ja 2007. aasta vahelisel ajal toimis planeedi majandus rütmis, mis oli nõuannetest ülalpool. Samuti oli võimatu kujutleda, et seda oleks saanud sundida kasvu vähendama. Elu oli kui “Blade Runner” filmis: intensiivne aga lühike.”

Kataloonia ülikooli majanduse professor Santiago Niño Becerra tunnistab, et selle raamatu esimesi ridu kirjutama asudes oli majandusega veel pealtnäha kõik korras (umbes aasta tagasi). Kui sellest on ilmunud 14. kordustrükk, siis ta ütleb, et olukord on vähehaaval selgumas ka üldsusele. Aga äkki ta on lihtsalt kuri astroloog, kelle ennustusi ei tasu uskuda? Või on tema pessimism hirmutavalt õige? Kuna tema järgi on küsimus majanduse sisemisest kriisist, jääb see ka püsima, vähemalt 2020-nda aastani.

Süsteemseid kriise on Becerra järgi inimkonna ajaloos ka varem olnud. Neid ei ole osatud ega saadud vältida.

Kapitalistlik süsteem ise ei lõppe veel pikka aega aga küsimus on selle sisemisest arengust (evolutsioonist) ja turbulentsidest. Milline püsivam ja näiteks uutele globaalsetele virtuaalsetele võrkudele ehitatud majandusmudel asemele ehitatakse, seda raamatus ei vihjata. Aga kes elab, see näeb, nagu ütleb Santiago Niño Becerra raamatu “2010. aasta kukkumine” lõpus.

“See kriis, tõeline kriis, nagu seda korralikult kogeme on 2010-ndate teise poole inimestele raputav (värisema panev), halvav ja justkui märklauda tabav kuul. Sellest tuleb deflatsiooniga (raha väärtuse tugevnemine) lama (soome keeles majanduskriis, laostus, kaos). Ei midagi võrreldavat siiani kogetuga. Sellest tuleb midagi samasugust kui vaatame seda piltidelt 1930-ndate aastate suure majanduskriisi ohvriteks jäänud inimeste nägudest. Näod kui need meile midagi väljendaksid, rääkiksid ometigi 30-ndatest aastatest. Selle kriis näod väljendavad homset. Nendes väljenduvad samade inimeste näoilmed, kust paistab ehe süsteemi kriis, mis juba koputas uksele. Olukord, millest kirjutatakse ühe pealkirjaga: 2010. aasta kukkumine.”

YLE1 saatest Eurooppalaisia puheenvuoroja: Romahdus 2010 (8.05.10)

Hinnake siis vähemalt minu vaeva selle jutu tõlkimisel, sest lugemisele kulutate ilmselt vähem kui mina selle 14 minutilise saate võimalikult täpseks tõlkeks (umbes 2,5 tundi), sest saade on umbes 120 päeva pärast ka interneti arhiivist kustunud ja tema eksistentsist ei jäägi ühtegi teist märki.

Kokkuvõte võiks olla siis selline, et ükskõik kui suuri abipakette Obama pankadele ei viska või autotööstust või midagi kolmandat sektorit ei päästa, siis see kõik on justkui sümptomite ravimine. Tegelik haigus on süsteemis sees. Mis kõige hirmsam, siis riigi eliit ei püüagi majandusi ravida, vaid tegelevad pigem kosmeetiga (tabletid laenupakettide vormis). Kui Iirimaa oli majandusmull, siis sellevõrra olime seda ka Eestis ja Lätis. Vaadake enda ümber hoolikamalt ringi, sest selle kümnendi lõpus võite oma kaasaegsete pildi leida ajalehest majanduskriisile tagasi vaatava artikli juurest ja pealkirja alat “2010. aasta kriis”.

Ma olen loomult optimistlik aga ometigi ei suuda näha neid arenguid, mis võiks parandada praegust tööhõive olukorda. Sotsiaalsed töökohad aitasid üle Suurest Depressioonist aga võlasilmusega inimesi need 21. sajandil ei aita. Isegi Eesti kõige kallima sotsiaalse töökohaga regionaalminister Siim-Valmar Kiislerit, sest tema tegevus on sama “väärtuslik” kui kreeka ametnikele õigeks ajaks tööle ilmumise tasustamine. Sisuliselt on tema põhitegevus oma eksistentsi õigustamine ja nii on paljude teiste tuhandete kohtadega avalikus teenistuses. Kurb aga teenuste sektoril rajanev majandus ei vajagi nii suurt hulka inimesi. Palju töökäsi oli vaja asjade tootmiseks aga kuna nüüd need tehakse Hiinas, siis võiksime vabalt lõpetada ka sündimuse stimuleerimise vanemapalga abil, sest meil on juba praegu 20 protsenti ilma tööga hõivatuid. Jah, avalikus sektoris hoitakse põhjuseta inimesi palgal, nende puudumist ei märkaks keegi aga neid ei ole mõtet ka töötute hulka saata. Täpselt samal põhjusel proovitakse noori inimesi koolides ja ülikoolides käima meelitada, sest tööd neile anda ei ole. Las nad siis tegelevad millegagi ja loodetavasti ei jää tänavatele asjatult hulkuma.