EPL-is on Mikk Salu avaldanud artikli majanduskriisis riikide eelarvete kärpimise teemal ja mida Paul Krugman on sellest kirjutanud. Kuigi autor jääb Eesti majanduskärpeid õigustavale positsioonile, siis mina arvan, et antud juhul oli õigus Ameerikast meie ja Läti, Iirimaa ning Islandi majandust analüüsinud Krugmanil. Kirjutasin sellele ka oma arvamuse:
Kahjuks ei ole ma lugenud viitamata jäetud artiklit aga ma lugesin läbi Krugmani raamatu “The Return of Depression Economics and the Crisis of 2008″ http://www.amazon.co.uk/Return-Depression-Economics-Crisis-2008/dp/1846142393/
ning arvan, et mõistan tema järeldusi ja hinnangut Eesti majandusele.
Meile meeldiks mõelda, et oleme kuidagi paremas seisus kui Euroopas selle majanduskriisi võrdkujudeks saanud Island, Iirimaa, Kreeka või kasvõi Läti aga see ei ole nii.
Selles raamatus toob Krugman näiteid viimase 30 aasta suurimatest kriisidest ehk kuidas need tekkisid ja neid lahendada prooviti. Mehhiko, Tai ja Indoneesia (nakatas veel Lõuna-Korea ja kogu Kagu-Aasia regiooni), Venemaa ja lõpuks Argentiina oli kõik sarnased. Nad puhkesid raha devalveerimise peale börsidel panuste tegemise järel (Hong-Kong suutis devalveerimist vältida, sest keskpank ei teinud mitte oma valuutat toetavaid oste, vaid ostis hoopis aktsiad ning lühikeseks müünute spekulatsioon ebaõnnestus) ja levisid börside langusest pangandusse (varem tagatud laenud läksid “hapuks”) ja sealt edasi kinnisvara ning tootmise sektoritesse. Nendes riikides oli kasutusel valuutakomitee süsteem ehk keskpank garanteeris püsiva kursi mõne teise valuutaga (enamasti $) ja need riigid ei elanud enamasti võlgu (mitte rohkem kui USA). Ometigi sattusid nad globaalse kapitali ajastul esmalt rahvusvaluuta rünnaku alla ja seejärel juba riigist põgeneva väliskapitali ohvriks. Tulemuseks oli aktsiabörsi ja kinnisvaraturu koomasse langemine ning loomulikult riigi vähenevad sissetulekud.
Sellises olukorras ongi poliitikutel valida, et kas kohandada riigieelarvet väiksemaks ja loota, et kärpimised on piisavad või leida viise majanduse elustamiseks ja tulude suurendamiseks. Argentiina valis 2002. kriisis samuti kärped ja sealne rahvas jäi ilma suurest osast oma pankadesse pandud säästudest (need läksid välisvõlgade tagasi maksmiseks, sest peeso oli devalveeritud). Samuti kärbiti eelarveid kõigis teistes riikides, kus IMF on proovinud majanduskriisi lahendada: Venemaa, Tai, Mehhiko ja nüüd Kreeka, Island ja Läti ning Eesti. Kõik need riigid on erinevad ja nende majanduste probleemid on erinevad aga IMF annab neile ravimiks kogu aeg ühte ja sama nõu: kärpige oma eelarveid. Varasemate riikide kogemustest võiksime juba olla teadlikud, et käprimine teeb kriisi hullemaks, sest kui riik ei kuluta, siis erasektor ei saa tellimusi, selle järel ei vajata niipalju töötajaid, selle järel hakkavad tööl käivad inimesed mõtlema töökaotuse hirmust oma kulude vähendamisele ja kokkuvõttes on riigieelarve kärpimine kandunud üle tarbijani (riigi ja erasektoris) ning keegi ei julge enam raha välja anda. Kaubad jäävad seisma, tarbijad vähendavad tellimuste hulka ja aina rohkem kannatavad ka sellised äriplaanid ja ettevõtted, kes muidu oleksid vastu pidanud -10 või -20 % käibe langusele aga -30 % on neile juba liiga palju.
Kokkuvõttes saame siis asjade ostmiselt ära hirmutatud tarbijad ja ise ennast tagant piitsutava kärpimise. Igas tasandis nähakse, et langust tuleb kompenseerida oma kulude vähendamisega. Seega võib riigieelarve -6 % kärpimine anda ära hirmutatud tarbijate ja tegevuse lõpetanud firmadena mitte 0 saldoga eelarve, nagu esialgse kärpega loodeti, vaid uuesti puudujäägis eelarve, sest maksulaekumised on vähenenud. Selle järel minnakse uuesti kärpima, et järgmiseks korraks 0 saldo saada ja kõik kordub taaskord. Tulemus on jälle puudujäägis eelarve (Eesti alates 2008. aastast).
Niipalju kui ma söandan Krugmani mõtteid siinkohal interpreteerida, siis tema lahendus olekski kärpimise asemel hoopis inimestes kindlustunde tekitamine, et nad ei hakkaks muretsema neil oleva raha vähesuse üle (soov koguda) ja oleksid valmis samamoodi väljaminekuid tegema kui varem. Selle tegemiseks on erinevaid viise: maksusüsteemi muutmisest kuni keskpanga poolt reguleeritavate intressideni. Eesti on proovinud maksude tõstmisega saavutada tulude tõusu ja osaliselt on see õnnestunud aga meil puudub majanduse elavdamiseks võimekus laenude intresse alandada, sest pangad asuvad teisel pool Läänemerd. Kui majanduskriis muutub usaldamatuse kriisiks ehk turul tegutsejatel ei ole kindlust teise poole lubaduste suhtes (käibemaksu tõstetakse 7 päeva ette teatades, kogumispensionid külmutatakse 1,5 aastaks) siis ei ole kasu ka 30 miljoni krooniga ostetud OECD liikmelisusest, sest kedagi ei huvita investeerimine punase laterna rollis olevasse riiki. Ma loodan, et ei sõnu midagi ära aga välisinvesteeringute osakaal SKP-st on Eestis 70 protsendi ringis ehk suurem kui Iirimaal. Lätis, Soomes ning Leedus on see meist poole väiksem (30 % ringis). Kui mingil põhjusel peaks väliskapital otsustama Eesti investeeringutest lahti saada, siis ilmselt näeksime ära veel suurema languse kui siiani toimunud -30 % kvartali kohta Eesti tööstuses (sellega olime Euroopa Liidu 27 riigi seas “auväärsel” esikohal).
26. märts 2010 ETV graafik välisinvesteeringute osa Eesti SKP-st
Poola näide on kohatu, sest meil on umbes 1 miljon tarbijat aga neil seal umbes 35. Kui võrrelda rikkust 1 inimese kohta, siis loomulikult on väiksel parem “hüpet teha” aga samas välisinvesteeringuid kavandatakse turu suuruse järgi (mitte peaministri isiku või valitsuspoliitika järgi). Näiteks DHL-i uus jaotuskeskus rajatakse Vilniusse ning see teenindab siis kogu Baltikumi (ilmselt Läti ja Eesti majanduskriis heidutas) ja Poolat.
