Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Tunnen tõeliselt kaasa neile FIE-dele, kes said EENetilt kolmanda taseme alamdomeeni pri.ee alla ja peavad nüüd selle eest hakkama tasuma samasuurt aastatasu kui nimi.ee domeeni eest. Kõik protestid selle vastu on mõttetud ja tuleks kolida hoopis uuele domeenile.

Aarne kirjutas 4 põhjust, miks temal on raske oma toompark.pri.ee aadressist loobuda. Lühidalt olid need 1) selle aadressiga seotud e-mail, 2) praeguse lehe kõrge google pagerank 3) sellele aadressile tulevad välised viited ja 4) oht nimest loobumise järel selle kaaperdamiseks.

Minu arvates on kuni detsembrini piisavalt aega, et kõik need probleemid lahendada. Kui ta praegu kasutab toompark.pri.ee e-maili aadressi, siis minu meelest on üsna lihtne sinna lõppu näiteks .com kirjutada. Isegi praeguseks trükitud visiitkaartidel on selle paranduse tegemine võimalik kui seda anda detsembri lõpuni. Inimesed saaksid sellest aru, sest muutub vaid punkti taha jääv laiend. Samuti oleks lehe sisu ja lingid ümber tõstetavad 301 veateatega (lehele tuleb teha index fail, mis annab veateate 301 ja “viskab” siis uuele aadressile. Kolisin ise juunis sedasi 3 .ee domeeni ümber .eu peale) ning kui Google webmaster tools valikutes teha lehe kolimine, siis üsna pea on ka otsingusõnad ümber registreeritud sellele uuele aadressile.

Nimetan siis 5 põhjust, miks tuleks pri.ee domeeni pealt ümber kolimist võimalikult kiiresti alustada.

1) Mina ei usu pri.ee kasutajate protestikampaania edukust. Varem oleme näinud igasuguseid klikidemokraatia algatusi (nimede kogumist) aga neist ei ole midagi tulnud. Isegi riigi ametlik “rahva kuulamise projekt” TOM.ee saavutas vaid mõnedeks aastateks kella keeramisest loobumise. (viimased 5 aastat vaagub idee hinge osale.ee aadressil).

2) Eesti Interneti SA võib 12 000 pri.ee domeeni maksustamisega teenida, igaühe eest 285 krooni, kokku kuni 3,42 miljonit. Seda muidugi eeldusel, et praegused kasutajad maksavad raha. Kui paljud neist loobuvad ja võtavad hoopis sama eest nimi.ee aadressi ei ole teada aga kokkuvõttes saab selle raha ju ikkagi Eesti Interneti SA. Seega on hetkel valida mitme miljoni krooni ja pupulistliku “tasuta aadresside” vahel (serveri eest tuleb niigi tasuda, samavõrd on mobiilifirmade SIM kaardid “tasuta”).

Kui pri.ee kasutajad ei registreeriks ka .ee domeeni ja hääletaksid rahakotiga ehk koliksid näiteks .com või .eu domeenile, siis võiks seda vaid edukaks protestiks lugeda.

3) Lähtudes kahest eelnevast põhjusest järeldub, et kolimisega tuleks alustada võimalikult kiiresti, et jõuaks ümber suunata e-mailid, lingid ja sisu ning teavitada selle muutumisest kõiki võimalikke huvilisi.

4) Alamdomeen (pri.ee all) on halvem kui teise taseme ehk riigi domeen (.ee). Seda teist on lihtsam meeles pidada ja praegu on ta veel ka “soliidsem”, sest seda said varasemalt vaid firmad.

5) Hind. Nii pri.ee kui .ee hind on võrdne ja mõlemal on see üle mõistuse kõrge. Olen varem toonud näiteid, et Läti .lv saab 10,5 € ehk umbes 170 krooniga, Rootsi .se umbes 230 krooniga ja venelaste .ru umbes 290 krooniga. Kuid võrrelge nende riikide rahvastikku (potentsiaalseid keeleruumi kasutajaid = interneti kasutajaid) ja sinna juurde inimeste ostujõudu ning näete, et meil on ülekaalukalt kallim domeen regioonis. Lisame juurde Taani, kus on 5,3 miljonit inimest, keskmine SKP inimese kohta meist 2x kõrgem ja nemad maksavad 1 aasta eest vaid 45 DKK ehk 90 EEK (kehtib otse registrisse pöördudes, muidu vahendustasuga kõrgem). Meie palgataseme ja hinna juures on ligilähedane välismaalase jaoks näiteks Portugali domeeni saamine, sest seda saavad vaid kohalikud või Euroopa Liidus registreeritud kaubamärgi (CTM) omanikud. Soome domeen on vist 43 € aasta kohta aga seda kasutavad enamasti ka firmad ning eraisikud on siis .com ja .net ning .eu aadressidel.

Ilmselt leiduks veel põhjusi, miks on parem pri.ee domeenidest loobuda aga see otsus tuleb teha ikkagi igal kasutajal eraldi.

Mis puudutab aga võimalust, et senine domeen läheb teisel korral käibesse mõnel eelnevale omanikule mitte meeldival viisil, siis selle peaks välistama kõigi kasutajate tuvastamine, soolane hind registreerimiselt ja lõpuks eesti keelsete kasutajate väike arv. Tõsi, Aarne viidatud kõrge pagerank teeb aegunud domeeni ihaldusväärsemaks aga samas meie väike turg jahutab seda mitu korda enam.

Kokkuvõttes tähendab see minu varem välja öeldud mõtte tõeks saamist, et domeenide reformiga algas Eesti interneti suremine.

Minul on praegu kontaktid umbes tosina .ee domeeni registreerijaga (olen neile kontaktisik) ja arvan, et umbes 1/3 neist jääb kindlasti pikendamata. Ülejäänutest 1/3 tuleb pikendada, sest need on firma nimega või on registreeritud kaubamärgid ja kolmanda osa saatus sõltub siis rahalisest olukorrast, sest ühe .ee domeeni eest saab tervelt 4 .eu domeeni (minu 5. juuli postitus, Zone Media OÜ näidetega)

Tunnistan, et sellest “pri.ee vabaks” aktsioonist lugedes tundsin esimesed pool tundi ka soovi selles kaasa lüüa ning oma kümnetesse domeenidesse nende bännerit kuvada ja kutsuda protestim aga siis ma lugesin, et nad korjavad allkirju petitsioon.ee lehel ja kogu algatus on selle tõttu mutta vajunud. Mitte ainult selle pärast, et selle petitsioon.ee projektiga kulutati 500 000 krooni kaheldava väärtusega süsteemile ja sellest rikastus Eesti Omanike Keskliit (olen kirjutanud jaanuaris 2010 kuidas see projekt oli pool aastat tähtajast hilisem ja ilmselt toimus rahade väärkasutus IRL-i inimeste kaasabil), vaid nende jaoks on allkiri võrdne nii ID-kaardiga kinnitamisel kui vaid e-maili aadressile tulnud koodi järgi.

Me võiksime olla juba selles ajas kui allkirju korjatakse vaid inimest tuvastades, mitte “tema” e-maili aadressi “koodiga” kontrollides (mul on paarkümmend domeeni ja aadressi ning seal petitsioon.ee süsteemis saaksin ka samapalju hääli kui leiutan juurde neile sobivad “inimeste” nimed). Leidsin siis sealt nimekirjast ka Andrese ja muid eesnimesid või kaheldavaid nimesid. Seega, sama usaldatav kui 2006. Ilves presidendiks toetusnimekirjad.

Seda valdkonda juhib Juhan Parts IRL-ist ja nemad ei liiguta sõrmegi selle protesti peale. Vaid siis kui korjatakse liitujate proteste ametlikuks asjaajamiseks kõlbaval viisil (digitaalselt allkirjaga kinnitatud) või neil on oht selle tõttu hääli kaotada.

Seega ei tuleks teha mitte algatust, et pri.ee jäägu priiks, vaid “IRL kehtestab interneti maksu” ja “Isamaa likvideerib alates 1. jaanuarist 2010 selle kodulehe”. VAID taolise sõnastuse järel hakkaks MKM ka liigutama, sest Juhan Parts oli teleuudiste järgi ju esimene domeeni registreerija – juhanparts.ee avaldusega.

Mulle tuli just pähe ajaloo kordumine. Õigemini analoogia sundüürnikega. Kui Isamaa ja Mart Laar sai esimest korda võimule, siis nad hakkasid ka platsi puhastama ja omandireformi tegema. See tähendas vara tagastamist kunagistele omanikele või nende pärijatele. Selle tulemuseks oli kümnete tuhandete inimeste välja tõstmine nende kodudest, kus oli elatud äkki terve oma teadlik elu. Ka need inimesed pidid valima, kas hakata oma kodu eest maksma aastatasu üüri näol, selle välja ostma või hoopis tõenäolisemalt tõsteti nad sellelt pinnalt välja ehk pidid otsima omale uue kodu (aadressi). Ka neil sundüürnikel oli raske oma harjumuspärasest kodust lahkuda, sest nemad elasid reaalses maailmas aga need 12 tuhat pri.ee omanikku asuvad virtuaalsel pinnal ehk nende valu saab ka olla “virtuaalset” laadi.

Kaks täiesti vastandliku sisuga Äripäeva artiklit panid mind hüüdma, et biokütuste peale lootmine tuleks lõpetada ja need kuulutada saatanaks ehk inimvaenulikuks, sest tõstavad inimeste toidu hinda.

Biokütuse kasvatamine tähendab, et mingi osa põllumaast eraldatakse põllumajandusloomade või inimtoidu vajaduste arvel hoopis sisepõlemismootoriga autode liikuma panemiseks vajaliku kütuse saamiseks. Eestis on vaikselt hääbunud veel 2005. ja 2006. möllanud rapsi kasvatamise vaimustus. Mitte ainult selle pärast, et Werol läks rapsist toiduõli tootmisega pankrotti ja parseldati Rein Kilgile, vaid ka selle lühikese teate pärast:

Paldiski biodiislitehas sai tegutseda napilt üle aasta, kui ettevõte oli sunnitud algatama iseenda pankroti. Sellega võib neli-viis aastat tagasi Eestis maad võtnud biodiislitootmise vaimustuse hääbunuks lugeda.

Äripäev 7. juuli 2010

http://www.aripaev.ee/4735/rubr_artiklid_473503.html

Siinkohal tuleks meenutada, miks biodiisli valmistamine ei olnud efektiivne ehk siis rahaliselt ära tasuv. Selleks, et saada rapsist 10 liitrit biodiislit, tuli põllul kündmise, külvamise ja koristamise ning hilisema transpordi ja töötlemise käigus kulutada ekvivalendina 8 liitri eest diislit. Seega oli kogu selle rabelemise tulemuseks vaid 2 liitrit ehk 20 protsenti rohkem kütust kui sinna sisse pandi. Aga katsuge nüüd selle 20 protsendi lisandväärtuse pealt tagasi teenida tehase ehitamiseks võetud laenud ja ostetud masinad. See ei ole võimalik, sest te ei leia isegi riigi terrorit peale sundides ostjaid, kes oleks teilt seda 2 lisaliitrit biodiislit nõus ostma hinnaga, mis lubaks äriplaanil isegi 0 saldosse jõuda. Seega oli kogu eksperiment biodiisli peale minemisega ette määrat ebaõnnestumisele. See oli üks osa laenude najal puhutud mullist, mis turul osalejate väiksema arvu tõttu ei kasvanud nii suureks kui kinnisvara mull. Lihtsalt neid lolle, kellele müüa biodiisli valmistamise seadmeid, oli turul liikumas käputäis aga see ei tähenda, et nende pealt ei teenitud sadu miljoneid.

Eile oli Äripäev avaldanud Günther Oettinger´i, Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku arvamuse, et “Biokütused ausse” ja seal on laused:

Biokütuste suurtarbijana on EL Brasiilia ja USA järel maailmas kolmandal kohal. Kuigi tänapäeval on meie kütuseturgudel saadav taastuva päritoluga transpordikütuse osa veidi rohkem kui 3%, püütakse 2020. aastaks seda osakaalu suurendada kümnendikuni.

http://www.aripaev.ee/4733/arv_kolumn_473302.html

Kui Euroopa Liit on piisavalt rikas ehk kogunud oma inimestelt maksudena kokku summa, mida jagada praegu pankadele välja erinevates riikides majandusmullide (Eesti, Läti, Iirimaa, Island, Soome kinnisvara buumid) kahjude leevendamiseks, siis ilmselt aastal 2020. on see ära unustatud ja võib uuesti küsida sama suures ulatuses rahalisi toetus biodiisli tootmiseks, sest “see on natuke ökoloogilisem” ja selle kasutamisel CO2 süsinikku atmosfääri täiendavalt juurde ei lisandu (biodiisli süsniku on taimed atmosfäärist juba endasse ära sidunud).

Ma loodan, et majanduslik kainestumine tabab ka Brasiiliat ning teisi arengumaid ja nad lõpetavad biokütuste tootmise, sest sellega kaasneb vaid toiduainete hindade tõus. Seda on maailm näinud viimastel aastatel. Ma mäletan isegi ohvritega meeleavaldusi, sest mõnes riigis oli riisi hind kahekordistunud lühikese ajaga ja hinna tõus ka jätkus. Näiteks India subsideerib suures ulatuses toiduaineid ja samuti ka bensiini.

Kordan siis veel igaks juhuks oma argumente natuke teises sõnastuses. Planeedi haritav ja põllunduseks sobiv pind on piiratud. Viimase 15 või 20 aastaga on inimkond suurenenud tervelt 1 miljardi suu võrra. Kui me tahame, et viletsamad meist ei sureks nälga, siis ei tohi rikkamad ja endale auto soetanud isikud soovida, et kütus selle mitme tonni materjali liikuma panemiseks (biodiisel) tuleks selle arvelt, kus saaks inimestele toitu kasvatada.

Kui leitakse viis näiteks merevetikatest teha biodiislit, siis selle vastu ei oleks mul midagi. Kuid igasugune katse maismaa arvelt põllukultuure (raps, mais, suhkruroog, jne) etanoliks (piiritus), biodiisliks või mõneks teiseks kütuseks (energiavõsa, hakkepuit) teha on kuritegu inimkonna vastu. Kui fossiilsed kütused on kergemini ligi pääsetavastest kohtadest lõppenud, siis tuleb hakata neid kaevandama või puurima raskematest kohtadest (näiteks sügavamalt kui isegi Mehhiko lahes) aga selle riskid ja kulud peavad kandma siis selle toote tarbijad. Me ei tohi tekitada toidupuudust või selle hindade tõusu, et kütuse tarbimise praegune tase ja hind jääksid samaks. Taani saab 40 % oma energia vajadustest taastuvatest allikatest ja ma arvan, et inimese väike ökoloogiline jalajälg on võimalik ainult seniste tehnoloogiate kõrvale jätmisega. Üheks alternatiiviks siinkohal oleks kasvõi elektriautod. Selle vajaliku energia saamiseks võiks kasutada ka tuumajaamu, mille mõju ümbritsevale keskkonnale on märksa väiksem kui kivisöe jaamadel. Kütusena võiks kasutada aga tuumalõhkepeade materjali, mille kogus on kõigi riikide peale kokku sedavõrd suur, et võiksime umbes 30 korda või enam hävitada kogu planeedi Maa elu. Kordan, et mitte 1 korra ega 2 korda, vaid lausa <30 korra.

Pilt. Tahtsin lisada kollendava rapsipõllu pildi aga ei leidnud seda oma piltide seast ülesse. Mõtlesin siis panna Weroli ja selle süüdi mõistetud juhi Erki Aavik´u pildi. Märtsis 2005. tuli teade Weroli pankroti ohu kohta aga tema ei ole see ainus isik, kes sümboliseerib biokütuste kurjust. Seega jääb tekst ilma pildita.

Sündimine, söömine, seedimine, si**mine, sõbrustamine, (kooli-tööle-koju) sõitmine, suudlemine, seksimine, (vanemaks) saamine ja sünnitamine, suremine.

Kindlalt on paigas vaid esimene ja viimane ning teiste järjestus on siis päevade ja aastate lõikes natuke erinevas järjestuses.

Ilmselt oleks saanud veelgi parema järelduse kui võtta sõnaraamatust täht s ja sealt lugeda aga nii põhjalikku teooriat ma sellest tegema ei hakanud. Tuli lihtsalt selline mõte kui olin lugenud ühte blogi.