Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Vaatasin eile ETV debatti Toomas Hendrik Ilvese ja Indrek Tarandi ning 3 ajakirjaniku vahel. Mulle piisas esimesest poolest tunnist, et saada aru Tarandi paremusest. Samas olen ma valimisõiguseta ja minu arvamusest ei sõltuks midagi. Mulle meenub, et viimati tehti sedavõrd väikse vaatajaskonnaga saadet 2006. aastal. Loomulikult viitan asjaolule, et selle eilse 2 tunnise saate sihtgrupiks (auditooriumiks) oli 101 parlamendi liiget. Ülejäänud tuhanded polnud isegi mitte statistid, vaid lihtsalt aia tagant piilujad.

Mõtlesin täna hommikul, et kas THI jätkamine oleks tõesti võimatult halb ja jõudsin järeldusele, et möödunud viisaastak polnud sugugi kõige lootusetum. Tema mask langes ja paljastus JOKK korruptsioon Ärma talus. Samuti asjaolu, et tal pole suuremeelsust ega kaastunnet. Seda näitas kapogat´i juhtumi järel tehtud avaldused. Isegi oma vaenlase vastu tuleks kaastunnet väljendada, sest tema olemasolu teebki sind selleks, kes sa oled – tipppoliitikuks.

Esmaspäeval on üsnagi tõenäoline Riigikogus THI tagasi ametisse nimetamine, sest nii on parteide vahel kokku lepitud ja saadikute sekka on praeguseks jäänud ainult väljatreenitud isendid. Arnold Rüütel polnud minu vaatepunktist nähtuna esimese Eesti jaoks vastuvõetav aga õnneks on THI saanud antipaatseks ka märgatavale osale teisele Eestile. Minu vaatepunktist ja järgnevat viisaastakut arvestades oleks kindlasti vastuvõetav THI jätkamine oma senises ametis, sest tema kohta on juba praegu väga palju võimalik kirjutada.

Mis puudutab Tarandit, siis tema on samavõrd ettearvamatu kui keeristorm. Võib tekkida tühjalt kohalt, liikuda ennustamatus suunas ja lõpuks tappa valimatult. Talle ei valmista raskust anda tuld ka oma kandidatuuri ülesse seadjate pihta, nagu ta oleks omaette sfääris, kõrgemal kõigest poliitilisest. Vähetähtis pole ka asjaolu, et tema lahkumine Brüsselist tähendaks Keskerakonnale 3. kohta Brüsselisse. Ilvese pooldajad võivad olla kindlad, et nende erakondade pihta president kritiseerivaid sõnu ei lausu aga Tarandilt võivad kõik oodata kriitikat. Kuidas ta kujutaks ette Eesti poliitikat ilma parteideta, mille hulgas pole talle ühtegi meelepärast?

Tegin Eurostati viimaste majanduskasvu andmete alusel veel ühe graafiku, mis järjestas riigid I kvartali majanduskasvu järgi. Seekord on SKP muutus võrreldes eelneva kvartaliga, mitte aasta varasemaga nagu oli eelmises selle teemalises postituses.

Nüüd ei olnud Eesti enam esikohal, sest 2011. aasta I kvartalis oli suurima kasvuga hoopiski Leedu. Järjestus kujunes: Leedu, Eesti, Iirimaa, Saksamaa, Poola, Belgia, Slovakkia, Tšehhi, Prantsusmaa, Rootsi, Austria, Holland, Malta, Rumeenia, Bulgaaria, Läti, Suurbritannia, Soome, Sloveenia, Hispaania, Ungari, Kreeka, Luksemburg, Itaalia, Küpros, Taani, Portugal.

Euroopa Liidu 27 liikmesriigi SKP muutus kvartalite kaupa. Andmed Eurostat, graafik Virgo Kruve

Muidugi oleks parema tulemuse saanud II kvartali andmetest aga need ei olnud kõigi riikide puhul veel kättesaadavad.

Selle lõppeva nädala peamine sündmus on kindlasti tänane Eesti Keskerakonna kongress. Ütlen kohe ära, et mul pole midagi Jüri Ratase vastu aga Edgar Savisaar on ainuvõimalik valik. Muidugi on tal puudusi ja ta on teinud vigu aga tema isik ei ole Keskerakonna valitsusest välja jäämise põhjuseks. Kui üldse tegeleda sisekaemusega teemal, et kes on erakonna tulemuse eest vastutav, siis pigem on põhjus selles, et pärast esimeest on jupp tühja maad ja alles selle järel tulevad teised erakonna poliitikud, kes on siis üsna võrdsed üksteisega.

Tänases Delfis kirjutab Savisaare kunagine nõunik Jakko Väli pikalt, et nüüd tuleb Jüri Ratast eelistada, sest muidu kasutatakse ansiplaste poolt Savisaarega hirmutamist jätkuvalt oma ebapädevuselt tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Lõpuks kirjutab ta isegi, et “Paremat tulevikku ilma Ansipi ja Savisaareta” aga jätab ütlemata, kes võiks siis olla valitsuses juhtoina kohal. Kas tõesti jälle Mart Laar? Mina ei usu ka Sven Mikseri võimalusi, kellel on karismat sama palju kui minu külmkapil. Inimesed ei hääleta mõistusega, vaid tunnetega ja SDE praegune esimees pole isegi muud kui tavaline parteijooksik.

Tulles nüüd pealkirja juurde ja oletades, et Jüri Ratas võidab esimehe koha, siis see ei muuda Eesti poliitikas lähema 2 aasta jooksul midagi. Vaevalt, et Riigikogu aseesimees tahaks tulla Tallinna linnapeaks. Vaevalt, et Tallinna linnapea käitub nagu kunagine abilinnapea Pihl, kes erakonna esimehe kohast ilma jäädes astus ka linna juhtimisest kõrvale. Kindlasti ei muuda Jüri Ratas Keskerakonna võimalusi riiklikul tasemel, sest Reformierakond ja IRL ei vaja lisahääli ning jätkavad edasi käsikäes. Seega ei muudaks esimehe isik kuni kohalike valimisteni 2013. aasta oktoobris mitte midagi.

Minu meelest on Keskerakond saavutanud oma häälte maksimaalse hulga parlamendis. Nad saavad veerandi häältest aga meedias peksukoti rolli tõttu ei ulatu see Reformierakonna tulemuseni ehk nad ei saa valitsuse moodustamise võimalust. Kui keskpartei saaks meedias sama vähe kritiseerida kui Reformierakond, oleks nad 33 kohani jõudnud juba mitu valimist tagasi. Muidugi võivad propagandistid rääkida, et esimehe isik on süüdi selles, et jääb tulemata 29. ja ka 34. mandaat aga see ei ole nii. Pideva kriisi tõttu meedias ei saagi neid rohkem tulla, lisame siia ka valimiste suure rahalise kulu.

Esimehe kaotanud erakonnad on hävinud valimistel!

Viimased näited märtsist on kindlasti värskelt kõigil meeles. Kas te mäletate, kes oli Rahvaliidu esinumber valimiste kampaanias? Ilmselt paljud ei mäleta, et selleks oli ärimees Jaan Toots, erakonna esimeheks oli hoopis Andrus Blok. Nüüd on neil keegi järgmine, kelle nime ma isegi ei tea. Pärast Villu Reiljani eraldamist erakonna esimehe kohalt jooksis ka kogu organisatsioon tühjaks, nagu pea maha raiumise järel teeb kana, kes veel refleksist suudab teatud aja joosta aga siis kukub ikkagi küljele surema.

Sama küsimus ka Eestimaa Roheliste kohta, et kes oli nende esinumber ja esimees. Ma tahaks öelda, et Marek Strandberg aga pole selles väga kindel, sest see mees oli tülis oma erakonnaga. Kes tahakski toetada rohelisi puuke, kes imesid ennast Kliima- ja Energiaagentuuri kaudu riigieelarve külge ja muutusid sellega inimeste huvide vastu hääletajateks (2009. aastal riigieelarve muudatused).

Lisaks veel Eesti Vasakpartei näide üleeelmistest Riigikogu valimistest. Selle juht Sirje Kingsepp loobus esimehe kohast ja pärast seda polegi enam parteid kellegagi seostada. Tema isik oli ka nõrk või partei põhimõtted valed, sest parlamenti pole neil pärast Toomsalu asja olnud.

Vabaduspartei ja Vello Leito on järjekindlalt opositsioonis ja isegi parlamendist väljas aga alates tema esimeheks saamisest 2005. aasta jaanuaris, pole meelde jäänud arutelusid tema hülgamisest, et siis saaks erakond parlamenti sisse. Ma pole kindel, kas neil on isegi omavalitsuses mõni esindaja või mitte aga kaldun pigem selles kahtlema.

Siia nimekirja võiks lisada ka Jaan Kundla juhitud Pensionäride ja Perede erakond, mille esimehena liitis ta selle Keskerakonnaga, sai endale koha Riigikogus ja Keskerakonna juhatuses. Tema põhikirjalised kaasvõitlejad jäid üldse kõigest ilma.

Need 5 näidet peaksid tõestama, et esimehe isik määrab erakonna jõudmise parlamenti ja seal olles oma esimehe kaotamine tähendab ka valimistel kindlat kaotust (Rahvaliit, rohelised).

Minu soovitus tänaseks hääletuseks on selline, et need saadikud, kes tahavad jagada Rahvaliidu ja Eestimaa Roheliste saatust, hääletavad Jüri Ratase poolt. Kõik teised, kellel on veel usku erakonnana jätkamise suhtes, peavad siis valima praeguse esimehe. Jah, need on rasked valikud, umbes nagu valik elus püsimise ja enesetapu tegemise vahel aga kolmanda ja neljanda alternatiivse kandidaadi puudumisel just nii juhtuski. Eesti poliitika on isikute keskne, siin pole ruumi meeskonnale. Vaadake kasvõi Reformierakonda, kus pole kunagi olnud rohkem kui 1 kandidaat esimeheks hääletamiseks.

22. juulil Norras vähemalt 77 inimest mõrvanud konservatiivsete vaadetega ebaõnnestunud poliitik Anders Behring Breivik jäi globaalse terroristide avastamise organisatsiooni vaatevälja juba märtsis ning tema kohta edastati Norra kaitsepolitseile hoiatus. Selline info levis eile Norra ajalehtedes aga kaitsepolitsei pole seda siiani kommenteerinud. Tegemist oli Global Shield nimelise operatsiooniga, mille eesmärk on takistada kemikaalide ja muu pommiks tarviliku sattumist võimalike terroristide kätte.

Kui ma mäletan õigesti, siis maikuus lisati tema nimi politsei nimekirja, kus olid võimalikud ohtu kujutavad inimesed või jälgimist vajavad isikud. See näitab veelkord, et küsimus pole politseiriigi võimalikult suures jälgimisvõimes, vaid saadud info õiges kasutamises. Info suur hulk tähendab ka seda, et sealt on väga raske midagi vajalikku üles leida. Olen enam kui kindel, et pärast märtsi saabunud teadetest on samuti suurem osa osutunud asjatuteks. Sellises signaalide ülekülluse olukorras saabki määravaks politsei professionaalsus ehk oskus eristada olulist ebaolulisest.

Kirjutasin kolmapäeval oma blogis, et Maksu- ja Tolliameti andmete järgi oli möödunud aastal Eesti keskmine palgatulu alla 10 tuhande krooni kuus. Statistikaameti väitel on see jätkuvalt aga üle 12 300 krooni. Tegin siis tõsist uurimistööd nende kahe ametkonna arhiivides ja tuvastasin erinevate aastate deklaratsioonide kohta avaldatud andmete alusel järgneva graafiku. See arvestab Maksuametile laekunud deklaratsioonide üldarvu, mis on jagatud deklareeritud palgatuluga ja taandatud läbi aastase keskmise tulu igas kuus keskmiselt saadavaks summaks. Loomulikult on ka siin sees nii madalamad kui kõrgemad palgad ja loomulikult preemiad. Graafik tuli järgmine.

Maksu- ja Tolliameti andmed Eesti keskmise deklareeritud palgatulu kohta aastatel 2003. kuni 2010. Graafik Virgo Kruve

Võtsin ka Statistikaameti lehelt http://www.stat.ee/34204 keskmise brutotulu näitajad, liitsin need aasta peale kokku ja leidsin keskmise summa kuus (eurodes) ning lõpuks korrutasin läbi ametliku kursiga 15,64 ning sain keskmise palga Statistikaameti arvude järgi. Graafik tuli järgmine.

Maksu- ja Tolliameti keskmine palk võrrelduna Statistikaameti keskmise brutopalgaga. Graafik Virgo Kruve

Graafikul numbriliselt välja toodud summad on Maksuameti summad. Kui ma neid tulpasid vaatan, siis kuni 2008. aastani olid need kas üsna võrdsed või erinesid umbes 1000 krooni (2005. aastal Statistikaametil rohkem). Seevastu on alates 2009. aastast toimunud Maksu- ja Tolliameti andmete järgi keskmise palgatulu märgatav kukkumine ehk langemine allapoole 2007. aasta taset aga Statistikaameti järgi on keskmine endiselt kõrgem kui 2007. aasta tipp. Sellest vastuolust ma ei saa aru. Kuidas saab olla, et kärped pole palka vähendanud?

Kui ma peaksin valima nende kahe ametkonna andmete vahel, siis eelistan Maksu- ja Tolliameti numbreid, sest need on maksudeklaratsioonide järgi. Ma muidugi ei vihja, et Statistikaamet arvestab sisse ka ümbrikupalgad aga mingi meetodi muudatus on toimunud, sest enam ei käi nende kahe ametiasutuse andmed üldse mitte käsikäes.