Päästke Ekspress Grupp AS-i aktsia!

Eile oli teleuudistes lugu vasakpoolsest terroristist, kelle hüüdnimi on Šaakal. Üsna pikk lõik oli ETV AK uudistes ja näidati ka joonistust süüdistatavast mehest. Nüüd hommikul selle üle mõeldes tegin ühe huvitava tähelepaneku. Nimelt konservatiivne terrorist Breivik pääses igasugusest televisioonis näitamisest. Vähemalt ei ole mul mälupilti tema kohtuasjaga seoses.

Kahtlustav osa minust teeks järelduse, et endist vabamüürlast ja parempoolset radikaali lihtsalt säästetakse. Vähemalt Eesti meedias proovitakse jätta muljet, et terrorismi kalduvad ainult vasakpoolse ideoloogia esindajad. Kuidas oleks õiglase kajastamisega? Paneks kõrvuti Šaakali ja Breiviki teod ning otsustaks, kumb ideoloogia viib inimese hirmsamate tegudeni. Tegelikult ei saaks me objektiivset tulemust, sest inimeste teod on aja jooksul erinevalt hinnatud. Näiteks ameeriklaste poolt indiaanlaste massiline tapmine nende surnukehade rüvetamine olid oma ajajärku peegeldavad. Samamoodi ka Iraagis ja Afganistanis toimunud sündmused. Või Euroopas Hamburgi, Dresdeni ja teiste linnade elanike ülekülvamine süütepommidega, mis terroriseeris tsiviilelanikke. Näiteks ühe ellujäänu kirjeldus ilmus alles 2004(?) aastal inglise keeles, mida oli tähendanud 8 ruutkilomeetrise ala süütama põletamine kui tulekahju kuma paistis 120 kilomeetri kaugusele ja linnast põgenes selle järele 500 000 kuni miljon inimest. Need, kes pääsesid rusudes hukkumisest, lämbusid varjendites süsinikdioksiidi kätte, sest tulekahju oli kogu hapniku neilt ära imenud. Või lisame siia Nagasaki ja Hiroshima hävitamise aatompommidega.

Peaks tegema võrdluse, et kumma poliitilise skaala äärmused on inimestele rohkem kannatusi ja surma põhjustanud ja selle järgi siis ka hukkamõistu jagama. Praegu jääb mulje, et vasakpoolsete kohtuasju näidatakse, konservatiivid pääsevad vaid rääkimise ja kirjutamisega ning nende kohta telepilti ei edastata.

Televisioon vajab tolasid, kellele lihtne tööinimene saab kaasa elada ilma liigselt mõtlemata või ajusid omamata. Kõik selgitatakse lahti ja taandatakse algosakesteks.

Mina ei ole sellel hooajal vaadanud ühtegi “Tantsud tähtedega” saadet aga pean ennast siiski pädevaks sellel teemal arvamust avaldama. Isegi rohkem kui need, kes pole kunagi TTV-d vaadanud aga leiavad, et selle järgi puudub vajadus.

Mis mind selle tantsusaate juures häirib? Esiteks asjaolu, et vaataja ei pea midagi tegema. Selle asemel, et vaataja leiaks endale tantsupartneri ja teeks mõned liigutused, lastakse tal osa saada teiste inimeste pingutusest. Tänapäeval ei öelda vist enam, et läksin välja restorani/discole/kusagile mujale kohta tantsima, vaid “vaatasin tantsimist telekast.” Tantsimine on pandud telepurki, tehtud odavaks meelelahutuseks, kus igaüks saab ennast tunda osava  ja ilusana.

Siiski olen lugenud selle saate kajastusi veebist, mis siiani kinnitavad minu arvamust, et ma ei ole mitte millestki olulisest ilma jäänud. Näiteks eelmisel nädalal oli see sündmuseks kui Kati Toots laskus lühikest seelikut kandes mööda linti alla. Meestel on sedasi köiega laskumisel püksid jalas ja vaatepilt pole piinlikkust tekitav. Kui seda teha seelikus ja harkis jalgadega, siis mina seal küll midagi naiselikku ei näe. Mulle meenub hoopis üks vanaema räägitud nali ilmselt möödunud sajandi keskpaigast (tema noorusajast). See on noorikust, kes läheb arsti juurde ja kurdab, et ei saa pissida. Arst siis vaatab eest ja tagant ning ütleb: “Edaspidi pühkige eestpoolt tahapoole.”

Naistele lubatav on tänaseks päevaks avardunud aga mina ei näinud Kati, seeliku ja lindi puhul midagi naiselikku või ilusat. Eile õhtul tuli pilt peaproovi kukkumisest, kus jällegi Kati üheks tegelaseks.

Õhtulehe uudis 6. novembri saatest

Selle pildi järgi ma tunnustan fotograafi, kes taolise hetke jäädvustas. See Kati õnnelik nägu kui ta on käe pannud Oti vastu (ilmselt parimate kavatsustega) vääriks isegi otsesaates vaatamist. Tegemist on peaproovis juhtunuga, mida hiljem ei korratud. Sellele järgnev uudis oli Anna Levandi maha pillamisest partneri kätelt, mille järel tuli kontrolliks käia kiirabis. Mehed, mis te nende naistega teete, et asi lõppeb kukkumistega? Ma saan aru, et lähete hasarti ja võidutahe paneb piire kompama aga kogu asja mõte peaks olema ju tantsimisest naudingu saamine, mitte ülemäärane riskeerimine.

Selle kõige järel on teemakohane küsida, et kas televisioon imiteerib elu või imiteerib elu televisooni. Taoline gräffiti oli Patkuli vaateplatvormi lähedal ja ilmselt on seal veel siiani kui seda pole vahepeal eemaldatud. Täpsemalt peaks küsima, et kuivõrd telesaade kajastab seal osalejaid ja millises ulatuses käituvad osalejad neile ettemääratud reeglite kohaselt. Kukkumised ja vigastused on spordi(aktiivse liikumise) kajastamisel üks alaliike, mis leiab alati mainimist teleuudistes, eriti kui sellega on kaasnenud osaleja surm või mõnest väärtuslikust kohast ilmajäämine. Kui siit hakata edasi mõtlema, siis äkki kümned tuhanded inimesed vaatavadki seda saadet kurja irvega, et millal üks või teine osaleja kukub või eksib, et saaks siis parastada.

Kokkuvõttes võib öelda, et tantsusaade sobib vaatamiseks neile, kes tahavad näha ennast tolaks tegevaid osalejaid. Sellega konkureerib mõnevõrra laulude saade “Laulupealinn,” kus osalejad on sarnaste osalemise motiividega (võistlus üksteisega, auhind) aga pääsevad vähemalt füüsilise valu võimalusest.

Ma arvan, et valdav enamus tantsusaate ja laulusaate vaatajatest oma elus neist kummagagi ei tegele, sest muidu nad ei vaataks seda televiisorist. Kes vaataks näiteks telekast inimesi autoga tööle ja õhtul koju sõitmas (neid saaks saboteerida, panna võistlema liikluseeskirja järgmises või kiiruses, jne), korteris elamisest (kunagi seriaal “Baar”), lemmiklooma eest hoolitsemisest (koeraga jalutamisest kuni võistlustel osalemiseni) või kasvõi arvutiga töötamisest. Need tegevused on meil ju igapäevased ning selle pärast pole need ka glamuursed. Seevastu tantsimine ja laulmine on tegevused, mida regulaarselt harrastab väiksem osa ühiskonnast (saledam, musikaalsem) ning see pakub huvi märkimisväärsele osale vaatajatest. Nüüd tekkib muidugi küsimus, et kas valiku olemasolul vaataksid nad edasi tantsu- ja laulusaateid või midagi harivamat aga sellele ei saa vastata kuni puuduvad alternatiivsed teleprogrammid mingi teistsuguse sisu ja saateformaadiga.

Ühiskonnaõpetuse tunnis räägib õpetaja Eesti erakondadest ja ütleb lõpuks uhkusega, et tema kuulub pähklinäkside parteisse. Palub siis neil lastel käed tõsta, kellele meeldivad pähklinäksid ja kes plaanivad tulevikus ka pähklinäksiks hakata. Lapsed, teadmata mis see partei õieti on, kuid soovides oma õpetajale pugeda, tõstavad käed. Ainult Juku ei tõsta.
“Miks sina Juku teisiti arvad kui teised”, pärib õpetaja.
“Sellepärast, et ma ei salli pähklinäkse”, vastab Juku. “Mina olen rahvuslane!”
Õpetaja läheb näost punaseks Juku meelekindluse pärast, kuid pärib rahulikult, et miks on Juku rahvuslane?
“Ma olen üles kasvatatud usaldama iseennast, mitte hämavat valitsust ning mõtlen ise kõik asjad läbi, mitte ei usalda peavoolu meediat”, seletab Juku.
“Mu isa ja ema on rahvuslased, mina olen rahvuslane ja kasvatan ka oma lapsed rahvuslasteks!”
Nüüd saab õpetajal mõõt täis.
“Vanemad ei ole põhjuseks”, sisiseb ta. “Kes sa siis oleksid, kui su ema oleks idioot ja isa oleks idioot?”
Juku mõtleb natuke ja vastab: “Siis ma oleksin pähklinäks!”

Allikas: http://www.subclub.eu/foorum/showthread.php?t=23844-Parim-anekdoot&page=127

Loo moraal: Mõtlen ise kõik asjad läbi, mitte ei usalda peavoolu meediat!

Vaatasin kolmapäeva õhtul YLE teleuudiseid. Üksteise järel olid järgmised teemad. Nordea vallandab 450 töötajat. Samuti soodustatakse varasemat pensionile minemist. Kesk-Soomes pannakse paberitehas kinni ja töö kaotab 170 inimest. Selle järel teade, et järgmisest aastast tellitavale ajakirjandusele (ajalehed-ajakirjad) 0 protsendi pealt 9 protsendi peale tõusev käibemaks sunnib toimetusi inimesi koondama. Arv oli vist 300 aga ma pole kindel. Sellele otsa teade, et telekanal Nelonen lõpetab ise uudiste tootmise ja 45 senist toimetajat viiakse Helsingin Sanomate toimetuse alla. Nii pidavat kontsern saama oma toodetud sisu paremini jaotada ja kulud olevat väiksemad. Pabermeedia kidub ja elektrooniline koondub.

Võtsin lahti Rootsi Raadio lehekülje ja seal oli teade, et autotootja Saab plaanib kaotada 450 töökohta.

Avan ühe jälgitavatest majanduskriisi teemalistest uudisvoogudest ja saan teada, et USA-s on 45 miljonit inimest toidutalongidel.

Neljapäeva lõunal (14:05) vaatasin YLE pealt A-Pluss saadet, kus esinejateks olid kaks Sailas nimelist venda. Üks neist oli vist varasem riigisekretär aga täpselt tausta ma ei tea. Teemaks oli Kreeka ja mõlema kutsutu arvamus sama, et asjad lähevad veelgi halvemaks. Mis mulle eriti kõrva jäi oli umbes 4 lauseline lõik ees ootavast uuest langusest. Mõttekäik oli järgnev: praegu on vähem töökohti kui 2008. aastal, praegu on väiksem tarbimine kui 2008. aastal ja praegu on rahvusvaheline kaubandus väiksem kui samal ajal ning järelikult me läheme uude kriisi veelgi nõrgemana kui enne 2009. aasta kriisi.

Neljapäeva õhtul kusagil 17.40 ajal kuulasin YLE Puhe kanalit. Tuli välja, et soomlastel on oma korrespondent Hiinas. Ma tundsin kadedust, sest meie kanalitel seda pole. Reportaaž oli ühest Hiina tööstuslinnast (nimi ei jäänud meelde, järelikult mitte tuntuimate hulka kuuluv), kus on käimas tõeline võlakriis ja väikefirmad pankrotistuvad. Nad teevad eksportimiseks igasuguseid erinevaid kaupu aga riigi keskvalitsus on inflatsiooni ohjeldamiseks piiranud laenu saamise võimalusi. Nii on firmad olnud sunnitud pöörduma laenude vahendajate poole, kes loomulikult küsivad märgatavalt kõrgemaid intresse. Need intressid on sedavõrd kõrged, et tagasi maksmine muutub raskeks ja vist veerand väikestest firmadest oli selle tõttu ka pankrotistunud. Mulle meenus Raadio86 vahendusel loetud pealkiri, et Hiina alampalk on tõusnud veerandi võrra. See näitab nii finantseerimise kui tööjõu kallinemist ja pole imestada kui seal pannakse inimeste arutamiseks küsimus, et kas laenata sellele Hiina linnale või raskustes Euroliidule.

Me loodame eurokriisi leevendust Hiinast saadavast rahast aga see ootus ei pruugi realiseeruda, sest neil on ka oma sisemaiseid probleeme vaja lahendada. Tänu Tallinna TV filmile tean seda, et Hiinas on ehitatud ka 8 000 inimesega korrusmaju, kus alumised 10 korrust on treppidega, seejärel tuleb lifti kasutamise võimalus aga see on tasuline, mis tähendab ikkagi jalgsi ronimist. Äkki isegi 30-40 korrust, kes teab, sest filmi järgi oli raske hinnata nende majade korruste arvu.

Sattusin ühele blogile, kus oli üsna mahlakas sissekanne ja naine arvustas naabrinaist. Mulle meeldis, sest pole päris sageli kohatav sõnakasutus.

Sa juudas. Ma ei ole eriti palju selliste inimestega kokku puutunud. Selline labasus ja ülbus, mis mulle sealt vastu tuli… Tibi tõmbas ennast juba enne õhku täis kui mind tulemas nägi. Aga mul on hea meel, et ma temaga rääkima läksin. Sest kui ma siiamaani ainult aimasin, et seal on tegemist puhtakujuliste nahaalidega, siis nüüd veendusin selles oma silmaga. Inimene vaatab mulle oma hobusenäoga otse silma ja teatab, et teda ei huvita… Aga palun. Mind nüüdsest ka enam ei huvita. Kohe üldse mitte. Aga ma arvan, et kes pärast naerab, naerab paremini. See teema on nüüd siis lõpetatud.

http://kristiinaelupisiasjad.blogspot.com/2011/10/uhe-teema-lopetuseks.html

Mulle meenub, et kunagi aastaid tagasi kuulsin ka naise suust väljendit ühe teise naise kohta “hobuse näoga”. Tea, miks need naised hobustega võrdlusi toovad? Tookord ma pidasin seda kunstipäraseks võrdluseks aga tundub, et sain täiesti valesti aru.

Ilmselt on sõna tibi üks enim devalveerunud väljendeid. Kunagi tähendas see ilusat, hoolitsetud ja maitsekalt riietuvat noort naist, nüüd võib seda kasutada vist igasuguse naise kohta, kes pole veel tädiks nimetamiseni jõudnud.